10 küsimust: lähedased suhted

Lifechurch.tv pastor Craig Groeschel esitas oma blogis 10 küsimust, mis mind mõtlema panid. Arvatavasti pead sa need küsimused enda konkreetse tausta jaoks pisut ümber sõnastama, kui "vaimuliku" töö asemel töötad sa "ilmalikus" sfääris, õpid koolis või oled kodune. Kuid mõtlemisainet on siin kõigile:

1. Kas kõige lähedasemad inimesed tõstavad mind üles või tirivad alla?
2. Kas ma olen eelmise nädala jooksul teadlikult investeerinud teistesse juhtidesse?
3. Kas ma olen täiesti avatud vähemalt 2 lähedase sõbraga regulaarselt iga nädal?
4. Kas ma olen allutanud ennast vähemalt 2 mentori suunamisele ning juhtimisele?
5. Kas ma pean vimma kellegi vastu?
6. Kas ma räägin teistest kogudustest (või konkurentides, naabritest, klassikaaslastest) positiivselt?
7. Kas kiusatus võrrelda, kaevata, kritiseerida või taga rääkida saab minust võitu?
8. Kas mu sõnu ja suhteid saab iseloomustada sõnaga "ülestõstev" või "negatiivne"?
9. Kas inimestele meeldib olla minu lähedal või olen ma tihti pigem emotsionaalses madalseisus?
10. Kas ma olen leidnud vähemalt 3 uut sõpra viimase aasta jooksul?

Külalisblogija Einike Pilli: Millised on võitja-grupid?

Tänane blogija on Einike Pilli, kes on meie püsiblogija Toivo Pilli abikaasa, 3 lapse ema, koolitaja ja õppejõud. Head lugemist.

Mulle meeldib suhelda inimestega, kes küsivad ja otsivad. Nendega, kes tunnistavad, et nad mõningaid vastuseid alles otsivad. Nendega kes ütlevad: ma enam ei oska, ole hea, aita mind. Pean tunnistama, et kohtan selliseid inimesi kristlaste hulgas üsna harva.

Hiljuti osalesin Harvardi Ülikooli uurija Daniel Wilsoni koolitusel, kes rääkis, mis vahe on tipptasemel erialastel gruppidel ja nendel, kes tippu ei jõua. Wilson ütles, kes tegi oma uurimuse ekstreemsetes oludes matkajaid jälgides, avastas, et kõik grupid otsivad tasakaalu nelja aspekti vahel.

Esimene neist on teadmine. Wilson avastas, et võitja-grupid kasutavad omavahelises suhtlemises palju küsimusi. Selgus, et edukas on selline grupp, kus 70% juhtudest kaheldakse ja otsitakse ning 30% ollakse kindlad selles, mida öeldakse. Võib ju öelda, et see ei saa mingil juhul kehtida kristliku tõe kuulutamise kohta. Aga mõelgem hetkeks – kui erinevalt on Jumalat eri ajastutel, eri kultuurides ja isegi eri Piibli raamatutes mõistetud – miks arvame, et just meie oleme kõige õigema tõlgenduseni haaramatust Jumalast jõudnud?

Teine on usaldamine. Heades meeskondades ei kasutata mitte ainult oma pädevusi, vaid julgetakse välja näidata ka oma nõrkusi, paluda abi. See ei tähenda täielikku abitust, vaid adekvaatset enesehinnangut ja oma kaaslaste usaldamist. Oma nõrkuste mittetunnistamisel on lisaks üksijäämisele veel üks varjukülg – nõrkusi ei taheta lubada ka teistele.

Wilson rääkis ka sellest, et heades meeskondades leitakse terve tasakaal juhtimise ja allumise vahel. Ta tõi näiteks Orpheus Kammerorkestri, mis töötab nii, et järgemööda võtavad erinevad tuumgrupid vastutust muusikapalade interpreteerimise ja orkestri juhtimise eest. Ma olen mitu aastat kuulunud sellisesse kogudusse, kus iga pühapäev juhtis jumalateenistust erinev meeskond. See on üks mu pika ”kirikukogemuse” helgemaid aegu. Viimase aspektina nimetati koolitusel tasakaalu leidmist ühise, meie-identiteedi ja igaühe individuaalsuse vahel.

Kes teab, kuidas seda kõike saavutada?

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

Hajameelsed noored emad

Olen siin silmad lahti hoidnud ja märganud, et noortel emadel läheb peale sünnitamist pea kuidagi laiali. Unustatakse asju, mis öeldud või lubatud. Või siis tehakse tüüpiline mehetemp ja unustatakse autovõtmed, tähtpäev või midagi muud säärast.

Miks see nii on?

Mul on teooria. Et see on Risttee blogi ja et alanud on kõva piibliuurimise aasta, pean aga tunnistama, et vajan kommentaatoritelt minust paremat piibliga argumenteerimist... aga mul muidu on teoreetiline osa olemas...

Naised muutuvad "nooreks emaks" saades hajameelseks seepärast, et nad hakkaksid mehest-isast rohkem sõltuma. Olen vaadanud, et näiteks minu abikaasa Greta usaldab ja kuulab mind rohkem kui varem. Ta lihtsalt on selleks sunnitud. Hehhehhee.

Kui poleks mind, ei püsiks tal paljud asjad meeles.

Kui aga poleks tema hajameelsust, siis ei võtaks ma varasemast suuremat vastutust. Ja nii me kokkuvõttes võidamegi. Kogu perega. Väike Wilma ka.

Aga kui piibellikku põhja pole, on see üks tühipaljas loba.
Kas siis keegi suudab selle leida?

Mida rääkis Märt Saar riigijuhtidele (VIDEO)

Allpool on Märt Saare jutlus Rahvuslikul palvushommikusöögil. Head vaatamist.

Külalisblogija Rodney Brown: Leadership…What are you thinking about?

Tänane kirjutada Rodney Brown töötas juhtivas rollis USA ühes kiiremini kasvavas kiirtoitlustusrestoranis Chick-fil-A, kui ta otsustas karjäärivõimalustest loobuda ning minna tööle hoopis äsja rajatud North Pointi kirikusse. Sellest otsusest on nüüdseks möödas 10aastat. Olleks üks kõige esimesi meeskonna liikmeid, on Rodney olnud osa North Pointi kasvamisest üheks USA kõige mõjukamaks ning innovatiivsemaks koguduseks. Praegu töötab Rod North Pointi koguduse misjoniosakonnas Global X, olles Eesti, Rumeenia ning Brasiila partnersuhete juhiks. Samuti on ta North Pointi Buckheadi campuse juhtkonna liige. Rodney on hetkel küll veel vallaline, kuid ta otsib usinalt endale naist.

I have recently discovered something in leadership that has really helped me, or maybe it’s an extension of something I learned years ago in leading people, as well as leading myself. It has to do with my thoughts.

Did you know that the secret conversations you have in your mind are shaping your future? We are constantly thinking about all kinds of things. Are those thoughts positive or negative? I don’t think that any thought is neutral. I remember years ago when I was thousands of miles away from home, running a business for a company in the USA. I would sometimes spend the entire day discouraged because I would be thinking of home, and what I was missing, versus what was right in front of me. I eventually asked God to help. I said “I know that I can’t help what enters my mind but I know it is my choice what I do with the thought once it enters my mind. Please bring the thought to my attention versus letting me have 10 or 15 minutes of negative thought time on it”. God began to bring the thoughts to my attention and I began to throw the thoughts out and focus on the matters at hand. The thoughts would come in and it might be 5 minutes before they were brought to my attention and then 3 minutes and then 30 seconds. That enabled me to be fully present in the situation I was in to lead the people I employed and to set record sales numbers in the business I was leading. This toned my mental muscles and helped me emotionally, relationally spiritually and physically.

Recently I have begun to take this to another level. God states clearly in Philippians 4:8, what we should be thinking about. Paul writes “Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”. Paul reminds us that we have a choice of what we think about. That sounds really good to me. How do you do this?

First, pray for God’s help. There are good thoughts and things to think about and there are bad. Ask God to help bring to your attention the thoughts you are dwelling on and then it is your choice to keep them or kick them out. I say kick out the bad. Get rid of “I can’t “ and I never”. Those thoughts will not encourage you to become the leader you want to be.

Second, focus on the good. Remember you are a new creation in Christ. You are responsible and strong. God has great plans for you and He is trustworthy. You are loved. Focus on your strengths, your blessings, your goals and all the people who love you. Let’s quit highlighting the negative and bring light to the positive.

Third, ask yourself these questions on a regular basis. Maybe as often as every morning and every night. Make a habit of asking these questions.
What are the 5 things I am thankful for right now?
What are 5 of my strengths or positive traits?
What are my 5 best achievements so far?
Who are the 5 people who love me the most?
What 5 things am I looking forward to in the next 7 days?

Each question demands a positive answer. The question leads to a better way of thinking which leads to a better way of living and leading.

“Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”.

To lead others and yourself in a greater way, follow Paul’s advice. Let’s begin to see ourselves the way God sees us. We are His masterpiece!

+7 ajaplaneerimise võtet

Kirjutati eile siin "aja teoloogiast". Nõustun, et tegemist on väga tervisliku, abistava ja piibelliku õpetusega. Tooksin välja aga veel seitse mitte nii teoloogilist printsiipi, mida selsamal seminaril "IVA07" konverentsil üliarenenud õpetajaanniga Dave Patty kinkis.

1. Pane lahtritesse -- kui sul vaja saata mitu e-maili või teha mitu telefonikõne, või lugeda palju erinevaid materjale-artikleid... siis lahterda ühetaolised tegevused omavahel kokku! Sest kui sa tegutsed kaootiliselt, suudad sa vähem keskenduda. Kui aga paned tegevused lahtritesse, saates näiteks 5 emaili korraga, säästad tunduvalt aega!

2. Pane ajalimiidid -- kõige kiiremini lõpetame tegevusi, millel on kindlad deadlinid. Pulmad saavad korraldatud, sest on pulmapäev. Matused korraldatud, sest ihul on omad kella-ajad. Kui öelda "ma teen selle nii kiirelt kui võimalik", siis see tegevus kestab alati kauem kui "ma teen selle 5 tunniga valmis!"

3. Korruta tegevusi -- mõned tegevused on sellised, mida saab teha samal ajal kui teisi tegevusi. Näiteks sõites bussiga loe raamat, olles ummikus tee telefonikõnesid.

4. Vali keskkond -- töökeskkond, kus oled, ei sobi igaks tööks. Lärmakas kohas ei saa teha vaikseid asju. Suminas ei saa mõelda visioonist. Samas saab rahvarohketes kohtades teha hästi lobitööd. Vali tegevuste jaoks õigeid keskkondasid. Alati ei pea arvuti ees istuma, alati ei pea kontoris olema.

5. Ütle "ei" -- kulunud tõde. Tahame olla paremad, kui tegelikkuses suudame.

6. Püsi tugevustes -- mida rohkem suudad sa kujundada oma tööd selliseks, nagu on su isikutugevused, seda paremaks sõbraks saad ajaga. Kui allakirjutanu, Märt Saar, peab näiteks tegelema bürokraatlike tegevustega, siis tuleb pikk päev. Kui talle antakse aga ülesanne -- 1) kirjutada blogipostitus või 2) luua midagi uut, siis teeb ta seda kiiremini kui keskmine eestlane.

Varsti on kõik "IVA07" seminari ka dvd peal!
Seda ostes või laenates on võimalik veel saada teada:

kuidas hoolitseda vabatahtlike eest,
kuidas suhelda teisega,
kuidas kujuneda heaks juhiks,
kuidas koguda toetust-toetajaid,
kuidas inimestest saab meeskond!

Sarnasel teemal: "Kuidas olla produktiivsem (+7)"

Aja teoloogia

Eile lõppes esimene Going UPi ja Risttee poolt korraldatud juhtimiskonverents IVA07. Väga toredad kaks pealelõunat olid. Kuna kõik ettekanded said ka videolindile võetud, siis küllap on varsi võimalik suuremaid ja väiksemaid ivasid DVD pealt vaadata.

Minu jaoks oli kõige tähendusrikkam ettekanne ajast ning selle juhtimisest, mille pidas Dave Patty, Josiah Venture rajaja. Ma tundsin ennast ära Dave loos, kui ta rääkis kuidas 7 aastat tagasi ühel uus aasta õhtul ettepoole vaadates tundis ta ahistust ning nägi aega kui vaenlast, kellega tuleb pidevalt võidelda ning kes võtab sult ära häid ja paremaid võimalusi. See pani teda mõtlema, et nii enam edasi ei saa ning ta peab leidma nö aja teoloogia (st kuidas Jumal aega näeb) ning alles seejärel rajama sellele erinevad aja juhtimise metoodikad.

Aja teoloogia 5 põhiteesi:
1. Aja seatud piirangud on head.
Jumal allutas end 1.Mo 1 ptk vabatahtlikult ajale, kuigi tal oli selle üle täielik kontroll. Järelikult on see hea.
2. Aeg annab asjadele nende kauniduse.
Koguja 3. Tihti topime oma päevad võimalikult asju täis ja mõtleme et nii on hea. Mis kukus siis välja, kui orkester prooviks mängida sümfooniat paari sekundi jooksul? Muusika lahutamatuks osaks on nootide õiged pikkused, pausid. Aeg teeb asjad ilusaks. Vat see on alles vabastav.
3. Jumal on andnud õiged ja valed ajad asjade tegemiseks.
Jeesus kunagi ei öelnud, et tal pole aega (Laatsaruse juurde minnes jäi lausa 4 päeva hiljaks) kuigi tal oli vaid 3,5 aastat teenimiseks.
Jh7:6.
4. Aeg toob minuni need head teod, mis Jumal on seadnud minu jaoks.
Ef 2:10. Kui meie toredad plaanid saavad mõnikord uppiloodud ootamatuste poolt, siis pole need kuidagi üllatuseks Jumala jaoks.
5. Minu ülesanne on kasutada aega targasti
Ef 5:15-17. Planeerimine, mõtlemine, Jumala tahte otsimine - kõik see on vajalik ning minu osa.

Kuidas on sinul lood ajaga - on ta sinu vaenlane? Või teeb ta hoopis asjad kauniks sinus ja sinu läbi?

40 aastat ja 40 nõuannet: II

Järgmised 10 tarkusetera, mida Craig Groeschel soovib, et ta oleks teadnud vaimulikuna alustades:

11. Sõlmi lähedased sõprussuhted teiste pastoritega oma linnas.
12. Su lapsed kasvavad üles kiiremini kui arvata oskad. Ära ohverda neid vaimulikutöö altaril.
13. Su teenimistöö pole su jumal. Jumal on Jumal.
14. Sa oskad jagada ja tead kuidas teenida teisi. Kui sa ei õpi, kuidas võtta vastu ja olla teenitud, siis sa põled läbi ja/või sured.
15. Jutluste ettevalmistamise aeg ei asenda su isiklikku aega Jumalaga ja tema sõnaga.
16. Kaldu alati pigem helduse suunas.
17. Usu inimestesse, kellesse teised ei usu.
18. Kui sa tahad jõuda inimesteni, kelleni keegi teine ei jõua, siis sa pead tegema asju, mida keegi teine ei tee.
19. Sinu ausus ning puhtus on olulisem kui sa arvata oskad.
20. Võta oma meeskonda inimesed, kes sulle meeldivad.

40 aastat ja 40 nõuannet: I

Craig Groeschel on üks pastor, keda ma väga respekteerin tema alandlikkus, tarkuse ning innovatiivsuse pärast. LifeChurch.tv rajaja ning pastorina on Jumal saanud teda vägevalt kasutada. (Just nende kirik oli esimene, kes rajas ainult videol põhineva campuse - nüüdseks on see muutunud juba pea et standardiks multi-site kirikutes).

Craig G. sai just 40 aastat vanaks ning postitas selle puhul oma blogisse 40 soovitust, mida ta soovib et keegi oleks talle vaimuliku töö alguses öelnud:

1. Elu on lühike. Ela iga päeva Jumala auks.
2. Elu on lühike. Ära võta seda liiga tõsiselt.
3. Vaimulik töö on maraton ning mitte sprint.
4. Jeesus hoolib kirikust rohkem kui sina.
5. Sa ei suuda kunagi meeldida kõigile... seega milleks proovidagi.
6. Inimesed kritiseerivad sind. Lõpeta virisemine. Harju juba ära.
7. Kolme kuu pärast sa ei mäleta enamust asju, mis sulle täna koormaks on.
8. Sa ei suuda kõike teha. Lõpeta proovimine.
9. Jumal kutsus sind selle pärast et TEMA on hea, mitte selle pärast et SINA seda oled.
10. Kui sa süüdistad ennast viletsate tulemuste pärast vaimulikus töös, siis tõenäoliselt pead sa vaimuliku töö häid tulemusi samuti oma teeneks.

Elagu elusõnakad

Kes veel ei tea, siis meil ristteellastel, tuleb pidevalt kolida. Kodulehekülje uudistes seda küll ei ole, aga detsembrikuus peame olema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha pealt edasi liikuma... raudteellaste majast, aga kuhu?

Seekord oli ametlik põhjus selles, et arved said liiga hilja makstud. Tegelikult oli meil probleeme ka hiirtega (siis kui bänd mängis, tulid hiired lavale lippama). Eks neid häirivusi oli veel... Aga ikkagi usume, et see oli Jumal, kes tegelikult tahab, et me liiguksime.

Palju kohti pole. Üldiselt peaks tegema kirik elukeskkonna ilusamaks-sõbralikumaks, aga tundub, et Eestis peab seda mainet veel kujundama. Kirikule palju kohti ei pakuta. Kuid siiski... kontoriruumidega kolisime raudtee kõrvalt minema. Aga teate te, kuhu?

EluSõna kogudusse!
Nende koguduse kõige suurem tugevus on meie koguduse kõige suurem nõrkus. Neil on megavõimas hoone. Tohutu potentsiaal. Põnev siin ümbruses ringi sõites jälgida, mis siin toimumas on... sest üha rohkem noori perekondasid tuleb just siia, Tartu külje alla elama...

Aga tahan selle kõigega jõuda mõtteni, et: "elagu elusõnakad!". Tihti on just teie liikumisele vaadatud skepsisega, nii usklike kui uskmatute poolt. Aga need juhid, keda mina siin koguduses tunnen, Eino Lilleleht, Andrus Kasepuu ja Tom Uiga, ja paljud muud teenijad, on küll tunnustust väärt!

See, et te andsite meile hiigelkorraliku ruumi. See tähendab, et nüüd oleme tunduvalt turvalisemas kohas (eelmises kohas varastati mingi 7-8 ratast ära). Ja tunduvalt sõbralikumas paigas (eelmises kohas olime iga nädal pinnuks ja palgiks, närvesööv).

Isegi kui me siia ei jää kauemaks kui üheks kuuks, on see kahtlemata hea koht hingetõmbeks ja puhkuseks! Aitäh teile!

PS. Paljud ütlevad, et parim viis oikumeenilist (koguduste- ja konfessioonidevahelist) tööd teha on teha samu suurüritusi. Kuid mina küll ei ole seda meelt... olen teinud koostööd küll ja küll. Aga see kui keegi ulatab abikäe hoopis probleemiaegade ajal -- andes peavarju ja tööruumid -- see lähendab meid palju rohkem kui ükski muu tegevus või üritus!

Aitäh teile elusõnakad! Te elage ja elagu!

Kus saab olema meie koguduse suured ruumid, pluss noortetöö ja lastetöö. See selgub detsembrikuu jooksul. Uusaastaks oleme jätnud raudteega hüvasti.

5 turustamisviga, mida kirikud teevad

Tony Morgan (NewSpring kiriku peastrateeg) kirjutas Outreach ajakirja huvitava artikli, "5 Marketing Mistakes Churches Make".

Iga kirik tegeleb turustusega (tunnistab ta seda või mitte), olgu selleks siis silt ukse kõrval, kohalikus ajalehes kolmapäeviti ilmuv teade koosolekute kellaaegadega, kuukiri, YouTubes levitatavad videod vms. Tihti teeme me püüdluses jõuda rohkemate inimesteni tüüpvigu.

1. Kriku reklaamimine versus reaktsiooni esilekutsumine. Selle asemel, et reklaamida oma kiriku nime või hoonet, reklaami parem jutluste seeriat.
2. Lubaduste andmine mida sa pidada ei suuda. Kas kirikus valitsev õhkkond on sõbralik, armastav ja tervitav? (Kirik teistele, kodu kõigile - siin anname me Ristteena kaks lubadust, mida pole sugugi kerge täita!).
3. Püüd olla kõigeks kõigile inimestele. Kas sa tead, millisele sihtgrupile on sinu koguduse tegevus suunatud. Püüd jõuda kõigi inimesteni teeb sind pealispindseks ning sa ei jõua tegelikult kellenigi. Jumal kasutab erinevaid kirikuid jõudmaks erinevate inimesteni.
4. Teistes kogudustes oma konkurentide nägemine. Me võitleme selle maailma kultuuri vastu, teised kogudused on meiega ühes ja samas meeskonnas. Ühiselt ehitame ja esindame Kuningriiki siin maa peal.
5. Omavahel konkureerivate tööharude loomine koguduses. See loob segadust ning inimesed ei tea, mis peaks oleme nende jaoks järgmiseks sammuks. Kirik peab tegutsema oma tugevuste põhiselt ning kitsendama fookust. Ära konkureeri iseendaga.

Mida peaksime nende mõtete valgel oma kodu koguduses üle vaatama?

Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!

Ohjeldage mind

Minu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.

Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.

Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.

Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.

Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.

Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.

Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.

Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!

Lammastekonverentsil (fotodega)

Hetkel on terve hunnik juhte Risttee kogudusest mägedes, et õppida karjaseelu.

On välja uuritud, et suurem osa usuinimesi kogeb Jumala ligiolu läbi looduse. Ja et Eestis mägesid pole, siis Jumal on kohati välismaal suurem.

Sõnum, mis ei ole esitatud visuaalselt, on sõnum, mis jääb ühele osale auditooriumist arusaamatuks. Eelmine aasta olid lammaste asemel õunapuud. Üleelmine aasta vanaaegne ja kaasaegne portree Jeesusest.

Kes ütles, et taustalauljad peavad olema suure kondiga naised?

Hea nali. 160 osavõtja keskelt jookseb välja karjasekepiga Peep. Ta kallistab papist lammast ja laulab farmerilaulu, ja hakkab õhtut juhtima. Sellega meenusid vanad ajad, kui Peep veel abielumees ei olnud...

Aga palvetage, et meist, ida-eurooplastest, saaks head juhid!
Nii head, kui sellest maarjamaa savist voolida annab.

Rajajate vennaskond

Järgmisel nädalal kogunevad Eestimaa erinevate koguduste rajajad taaskord ümber ümarlaua. Sedakorda Tallinnas, Mustamäe Linnakoguduses.

Kui vaadata enda ümber Eestima kristlikku usumaastiku, siis pinnapealsel vaatlemisel tundub, et ega eriti uut kusagil sündimas ei ole. Kuid kui kõik koguduste rajamisega tegelevad mehed kokku tulevad (mitte et ma naistevaenulik olen vaid koguduserajajamisprojekte eestvedavaid naisi Eestis minu teada lihtsalt ei ole), siis on meid lausa kümmekond.

Koguduse rajamine pole kerge töö. Eriti juhtidena tuleb marssida piltlikult öeldes rinnaga tuult kündes mööda kõledat ning üksikut maastikut. Ja siis on väga tore kui sul on võimalik jagada oma kogemusi, pettumusi, võite, kaotusi kellegi teisega, kes on samal teekonnal. Rääkida sellest mida oled lugenud ja õppinud või hoopis jagades neid küsimusi, mida oled õppinud küsima.

Nii tore, et leidub inimesi, kelle südame igatsuseks on näha Jumalat midagi uut tekkimas me maal. Kes lähevad magama ja tõsevad üles ühe mõttega vasardamas peas - mida ja kuidas peaksime me tegema, et aidata üha uutel inimestel leida kasvav suhe Jumalaga. Jõudu ja õnnistusi teile, Eestimaa koguduste rajajad!

Lastetegemine pakub pinget

Tunnistan siin avalikult, et oma esimese abieluaasta olen mõelnud (arvatavasti keskmisest eesti mehest rohkem) lastetegemisest ja perekonna loomisest.

Oma mõtetes aga olen jõudnud paari järelduseni, mille nimel mehed, naised kui kirikud peaksid rohkem pingutama. Päris tõsiselt.

Eilse ristusid kaks juhtumit. Mulle teatati, et meie suguvõssa tulevad ka kaksikud. Täitsa lähedale, õe perekonda. Ning selle uudisega sattus kokku see, et juhtusin vaatama järjekordset filmi ("The Good Shepherd"), kus peategelasel konflikt perekonna ja töö vahel (kusjuures, see pea igas filmis!).

Isa ei suutnud pojale olla isaks ja selle tulemusena ei varisenud kokku mitte ainult nende perekond, vaid pikas plaanis ka töö.

Üldse veider, et miks on filmides peategelased just sellised, kes on kõvad mehed tööl, aga äpud kodus. Miks ei ole vastupidi? Äpud tööl, aga kõvad mehed kodus... on see reaalsusepeegeledus?

1. Mehed, ma mõtlen nii, et meile ei ole piisavalt pinget pakutud. Mitte keegi ei tule üle tänava, et vaadata su punast pereautot, mille pagasnikus on lapsekäru, ja külgedel kleepsud kirjaga: "perekond". Või kui minna kellelegi külla, ühes käes kotitäis mähkmeid - ega siis väga lahendana ennast ei tunne. Pereisad ja abielumehed ei ole kuigi atraktiivsed, tuleb tunnistada...

Aga see ei tähenda, et me ise ei võiks perekonnapeaks olemises pinget leida. Küsida endalt, kas suudan teha oma naise nii õnnelikuks, et ta selle - minu headuse - oma elu lõpul suudab sõnastada, huuled rõõmsalt kaardus? Kas ma suudan kasvatada lapse(d), kes ka 20 aasta pärast tulevad väikest hurtat appi ehitama? Või enam veel, suudame me luua perekonnad, kus ka lapselapsed ja lapselapselapsed vanemate õpetatud printsiipe mäletavad?

Pakun et 95% meestest seda ei suuda... töömees on palju kergem olla. Töö ei paku enam mingit pinget, kui nii mõelda.

2. Naised, ma küll ei tea, mis tähendab olla teie nahas (ja ega väga tahagi seal olla), aga ma kujutan ette, et mitte keegi teist ei ole eluga rahul, kui kodus on kehv mees? Aga see viib vastutuse sinuni, sest kui kõrged on (või olid) sinu seatud standardid? Kas otsi(si)d meest, kes otsib pinget?

Kui ei, siis kahtlen, et suudad üksi perekonna õnnelikuks teha. Veel vähem siis jumalakartlikke lapsi kasvatada. Ma mõtlen küll, et kui mees on siga, siis miks loomaga abielluda? Inimene väärib enda kõrvale inimest. Ei maksa ka unustada, et naisel on mehevalikul niisama suur roll kui mehel naisevalikul. Otsi meest, kes otsib pinget.

3. ja kirikud, kuigi teie praegune sihtgrupp tundub olevat jätkuvalt naine (ja tihti ka lesk), siis siiski peaksite pakkuma 1) meestele pinget, et 2) naistel oleks võïmalik neid mehi leida. Mulle tundub küll, et kantslis räägitakse liiga palju pehmekestest (ja pisut naiselikest) väärtustest. Aga pakkuge pinget ka! Looge kasvõi teenistusi, mis ainult meestele. Polariseerige neid headeks ja halbadeks. Andke neile mängureeglid, nad armastavad neid! Öelge avalikult välja, et tõelised tegijad on perekonnapead. Need, kes suudavad kasvatada palju jumalakartlikke lapsi, teha oma abikaasad mitte ilusaks, aga eelkõïge õnnelikuks.

Koguduse ülesehitamine tähendab ka perekondade ülesehitamist.

Eile siis sain teada, et kõrvalperekonda tulevad kaksikud. Väga võïmas! Tundub, et meie perekonna lastetegemis ja perekonnaloomisralli on alanud! (4 last tuleb 3 kuu jooksul) Praegu juhib Craig. Peep sammub tihedalt sabas. Märt saab oktoobris kolmanda koha (mis tõsi küll, jaanuaris ära võetakse).

Aga tahaksingi öelda sulle Lehtsaare Henri, et kuigi te nõnda suure sammu astusite, ja sina nii kõva mees olid... siis siiski püsin kannul. Ja aitäh, et sa mind sellega kahekordselt inspireerisid!

Meil ongi kohe-kohe mähkulaud väljavalitud. Võistlus alles algas! Jess!

Tahad nuga? Aga millist?

Ehk on sinulgi päris oma taskunuga - pisikese nüri tera ning kruvikeeraja ja korgitseriga. Wengeri nimeline firma on aga "taskunoanduse" viinud täiesti uuele tasemele - eks majandusseadused ütlevad, et müüa saab kõike, kui aga vähegi nõudlust on.
Välja on lastud $1,200 maksev ning 85 erinevast tööriistast koosnev taskunuga, millega saab väidetavalt teha üle 100 erineva tööoperatsiooni. Ja välja näeb ta selline...


Tore fänni kaup küll, kuid kes suudab 22cm paksust nuga mugavalt käes hoida tööülesannete täitmiseks?

Kui tihti me oma elus jõuame välja punkti kus peame tõdema, et püüdluses teha võimalikult palju ei tee me enam mitte midagi korralikult. Fookus on kaduma läinud. Ning sellest tulenevalt ka reaalne väärtus meie tegevusel. Küllap on see inimlik - näha enda ümber üha rohkem vajadusi, võimalusi ning püüda siis neile reageerida, neid täites ning kohates. Fookuse säilitamine nõuab teadlikku ja väga sihikindlalt jätkusuutlikku tegutsemist, sest elu normaalne vool viib meid vastassuunas. Fookuse ähmastumise eest pole mitte keegi kaitstud. Mina olen seda näinud küll nii kirikutes kui organisatsioonides, millest osa olen olnud. Ja muidugi ka oma isiklikus elus.

Kuidas säilitada fookust maailmas, kus on

• nii palju võimalusi. Näiteks firmana raha teenida - kui vaadata siis äriregistris on enamuste firmade tegevusalad määratletud järgmiselt: jaekaubandus, üritustekorraldamine kuni metsatöötlemiseni.
• nii palju vajadusi. Näiteks kuidas kirikuna tegutseda - linn vajab koristamist, vaesed toitmist, lahutatud inimesed nõustamist, abielluvad paarid konsulteerimist, abordijärgsed sündroomid kohtlemist, teenistused pidamist, palved palumist, koorid laulmist, piiblitunnid ettevalmistamist, noortetöö tegemist, jne, jne. Willow Creek koguduses oli vähemalt mõni aeg tagasi üle 200 erineva tööharu - et vastata selles kogukonnas olevatele reaalsetele vajadustele.

Seega kuidas edasi? Kas valida eelkõige lai ja kõikehaarav profiil olgu siis firmana, indiviidina või kogudusena? Või minna sellele piiritletud ning väga raskeid valikuid nõudvale fokusseerimise rajale ning püüda saavatada suurepärasus konkreetses valdkonnas? Eks siin ole igalühel võimalik oma valik teha.

Minu valik on aga see:

Kes hoiab sinu hingevaasi?

Olin Soome grillikal. Siin vorstid kohe teistmoodi, sellised koledad ja pikad. Aga inimesed grillikal ikka toredad... näiteks noor pastor Stefan, keda tahaksin tsiteerida ja siis kalli lugeja panna tõsiselt järele mõtlema.

Stefan on mees alla 40ne. Ta juhib ainsat rootsikeelset nelipühikirikut Vasas. Tubli mees... varem oli ABBs arvutimees. Reisis ümber maailma. Milano hotellis üksiolles näiteks sai teada, et sünnivad kaksikud... aga ikkagi, mõnusast tööelust hoolimata, hakkas 9 a tagasi pastoriks.

Vanaisa ees, isa järel, kuhu mujale siis pojasüda?

Mõtlesin, et provotseerin teda väheke ja vaatan, mis puust mees on. Et kas räägib ainult ilusatest asjadest ja sellest, et Jumal on hea, või millestki veel. Küsisin, et kuidas ta lisaks Jumalatööle oskab näha Saatanat. Kas ta tema kätt näeb ka kuskil?

Blondi pastori kaelas rappus kuldne rist sama hoogsalt edasi. Tal oli see selgeks mõeldud... muidugi töötab, ja pidevalt. "Satan is always at work."

No aga kus?

Minu üllatuseks aga ei hakanud ta rääkima organisatoorsetest võitlustest või mingitest keerdunud vidinates kirikusüsteemis. Ei, mees pöördus iseenda vastu ja ütles, et Saatan ründab pidevalt ja peamiselt teda. "Vessel is under attack!"

Sellel oli loogiline seletus...
Saatana huvides pole teha haiget Jumala andidele (Stefani puhul visioneerimisele - kirikutööle). Saatan ründab seda, mida ta saab. Ja alati. Nõrgukest ennast. Seda, kes on meeltevallas.

Siis kui tuleb väsimus, siis kui kaob julgus, või tuleb pettumus. Need on märgid. Mitte see, kui sarvedega koll laseb uksekella ja hirmutab su naise toaseina kinni... See oleks liiga nähtav ja suunaks nõrgukese relvadele.

Ülejäänud õhtu grillikal vaatasin iseendasse ja märkasin, ohhoo... olengi võitlustanner. Ukse taga aga pole kedagi...

Kes hoiab sinu hingevaasi?
Või selleks pole vajadust?

Piibli lugu Joosepist

Viimasel pühapäeval oli Risttee koguduse jututeemaks Piibli tegelane Joosep. Nojah, plaanitud piknik Atlantise kõrval kolis küll tavapärastesse ruumidesse Näituse tänaval, aga sellest polnud midagi...

Joosepi ja tema vendade loo leiab huviline Esimesest Moosese raamtust. Tegelikult on see lugu sellest, kuidas Jumal kujundab noort juhitalendiga meest. Nii et tegelikult Jumala lugu. Ja meie lugu.

Paar märkust. Esiteks, vangiviidud nooruk, kellest sai maailmariigi peaminister, oli oma elu otsustavalt muutvate sündmuste ajal väga noor. Konflikt vendadega, nooruslik uljus ja natukene nina püsti ajamist -- alla-kahekümne aastasele kohane. Teiseks, Joosepi eeldused kujuneda juhiks, ei olnud just soodsad. Ei saa öelda, et isa eriline soosing tema suhtes, mis vendades kadedust tekitas, oleks olnud pedagoogiliselt väga küps. Aga mitte noorus või perekondlik minevik ei defineeri meid. Vaid see, kelleks võime saada... See on esimene mõte, mis tuleb pähe Joosepi-lugu lugedes.

Teine mõttevälgatus seondub läbi elu kitsaskohtade minema pidanud noore mehe õppetundidega. Ta pidi õppima kahte asja. Esiteks, empaatiavõimet. Oskust panna ennast teise inimese olukorda. 1. Moosese raamatu peatükid 37-45 räägivad sellest, kuidas Joosep seda õppis. Ja teine õppetund oli suuremeelsuse ja andestuse õppetund. Andestada vendadele, kättemaksu asemel -- see polnud sugugi lihtne. Aga tolleks ajaks umbes kolmekümne aastaseks saanud mees sai endast võitu. Kaks olulist oskust juhi jaoks -- empaatiavõime ja suuremeelsus.

Kes võiks öelda, et mitme tuhande aasta vanusest lood kuuluvad minevikku. Kaugeltki mitte.