31 December 2007

Üks hea lugu, mida on alati hea kellelegi rääkida

Nüüd ma räägin ühe tõestisündinud loo. Kui sul kunagi saunas, köögilauas või bussipingil kellegagi midagi rääkida ei ole, võid seda lugu kasutada. See on täitsa hea lugu.

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.
"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Mõtlesin sellele loole ka ristteeliku moraali, aastaks 2008... Me ju oleme nõnda haritud, et teame kirjandusest küllalt lugusid, et on oht semmida madudega. Sest maod on ikka tahtnud inimese külje alla pugeda, aga mitte kunagi alluda. Isiklikus elus (meie perekondades) ja kogukondades (kirikutes) on samuti oht võtta külje alla madusid, kes meile eksootilise imidži juurde annavad.

Aga kui me ei pöördu õigel ajal arsti juurde, kui meil puuduvad teadmised, kuidas ennast hoida. Ja kui nii alguses kui hiljem ei oska vastata küsimusele: mis on õige, mis on vale? Siis on meil jamad kaelas ja kurguauguni.

Oma kogemustest tean, et kõige segasemaks (ja halvemas mõttes segasemaks) on läinud minu maailm siis, kui ma olen jäänud piiblist kaugele. Samas, kõige suuremat selgust, hingamisruumi ja lahendusi olen saanud just siis, kui olen otsinud ja püüdnud leida vundamenti millel seista, just sealt, piiblist.

Lugege aastal 2008 palju piiblit. Lugege see kasvõi esimest korda läbi!
Ja kui juhtub nii, siis mul on sellele inimesele veel üks kingitus.

27 December 2007

50 teenistust ühe päevaga

Saabuv pühapäev saab Risttee ajaloos olema erakordne - tavapärase ühe jumalateenistuse asemel toimub 50 teenistust üle terve Tartu linna.

Võibolla küsida sa kuidas on see võimalik?

Selle asemel, et koguneda ühte tsentraalsesse kohta, toimuvad teenistused igaühe meie kodudes. Iga ristteelane kutsub endale külla sõbrad, naabrid, tuttavad, kes on tema jaoks olulised.
Millises vormis teenistused toimuvad, on igaühe enda otsustada. On see lihtsalt meeldiv lõunasöök koos vestlusega, õhtupimeduses kaminaääres glögi joomine ning maailmaasjade üle arutamine, vms. Peaasi et sa kutsud kedagi, avad oma privaatse kodu, ning julged olla see kes sa oled.

Miks teha midagi sellist?
Risttee kogudusena on üheks me põhiväärtuseks arusaam, et evangelism toimib kõige paremine inimese ja kiriku vahelises koostöös. Mida me igaüks saame teha selle jaoks on tagamõtteta investeerida isiklikesse suhetesse.
Teiseks on me veendumus, et kristlaseks olemine ei tähenda mitte kord nädalas "kirikust käimist". Me oleme kutsutud olema Kuningriigi esindajad kõikjal kus me käime 24/7. Mis on veel loomulikum sellest, kui jagada oma elu ja kodu inimestega kes on sulle olulised.

Meie Annaga oleme endale kutsunud juba külla kaks naabriperet, kes kumbki pole varem meil külas käinud. Ootame juba väga pühapäeva hommikut, kui 10:30 on külalised meie ukse taga on. Tõsi, mis programmi me neile kokku paneme, on veel lahtine. (Eile öösel, kui Anna tahtis minuga seda arutada, siis olin ma lootuseltult magama jäänud ning vastasin ainult "Paneme puhuri sisse kui nad tulevad".)

Ja ristteelased, jagage pärast oma kogemusi kuidas koduteenistused korda läksid.

26 December 2007

Palve pole väljapääs

"Palve pole väljapääs. Palve on läbipääs."





Stan Toler raamatus "Minut iseendale JUHID"

25 December 2007

Meie suurim vajadus

Kui meie suurim vajadus oleks olnud informatsioon, siis oleks Jumal saatnud meile õpetaja;
Kui meie suurim vajadus oleks olnud tehnoloogia, siis oleks Jumal saatnud meile leiutaja;
Kui meie suurim vajadus oleks olnud raha, siis oleks Jumal saatnud meile rahandusteadlase;
Kui meie suurim vajadus oleks olnud meelelahutus, siis oleks Jumal saatnud meile klouni;

Aga et meie suurim vajadus oli andestus, siis saatis Jumal meile Päästja.

Tundmatu autor

24 December 2007

Häid jõule!

Sõbrad! Soovin kõigile häid jõulupühi. Meie kultuuris räägitakse palju jõulude ajal lapsukesest. Keegi ütles mulle hiljuti, et tegelikult tuleks jõulude ajal rohkem rääkida Jeesuse elust, sellest, mis oli tema küps ja eluhõlmav missioon. Muidu ei lase me jõululapsukesel suureks kasvada.

Hoopis teisest vallast... Lugesin hiljuti Mihhail Lotmani huvitavat artiklit Postimehes. Ta väitis, et Lääne kultuuris viljeldakse infantiilsust, lapsikust, mitte-täiskasvanulikkust. Ei toetata vastutuse võtmist, mis on küpsuse tunnus. See ei ole lihtsalt individuaalne eripära, vaid üldiselt soodustatud trend. Kaubanduse, mõtlemisviisi, elulaadi vallas.

Igatahes, laskem jõululaps kasvada suureks. Meie elus. Kirikus. Kultuuris.

23 December 2007

Jõulujumalateenistust saab täna kuulata Skype kaudu

Nagu pastor Peep Saar kirjutas, siis Risttee kogudus peab oma jõulujumalateenistuse 23.detsembri õhtul kell 17:00 hoones, mida Tartus teatakse Atlantise nime all. Eelmisest aastast mäletan, et Risttee jõuluteenistus on kindlasti hoopis midagi muud kui tavaline. Seega tasub kindasti kohale tulla ja oma silmaga näha ning nautida aasta ühte kõige tähtsamat teenistust.

Mõtlesime ka nende inimeste peale, kes geograafilise asukoha tõttu ei saa kohale tulla. Esmakordselt Risttee koguduse ajaloos proovime edastada oma jõuluteenistuse üle Skype. Teeme seda esimest korda ja vabandame juba ette, kui peaks mingeid tehnilisi viperusi juhtuma. Selle jaoks, et saaksid teenistusest osavõtta peab su arvutisse olema installeeritud Skype programm (saad selle siit). Lisaks on vaja ka kõrvaklappe või kõlareid kuulamiseks. Kui oled programmi kasutamisega algust teinud, siis mine aadressile www.skypecast.com ning vali sealt Risttee koguduse jõulujumalateenistus. Peale "Join this Skypecast" nupule vajutamist oledki virtuaalselt liitunud Risttee koguduse jõulujumalateenistusega. Vot, nii lihtne see ongi.

Loodame sinuga kohtuda nii koha peal kui Skypes.


Sinu Risttee kogudus.

21 December 2007

Külaliskirjutaja pastor Joosep Tammo: Aasta ristteel

Tänane külalisest kirjutaja on pärit taas Pärnust. Tegemist on praeguse EKB Liidu presidendiga, Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja, pastori ja abikaasa Joosep Tammoga. Hüva lugemist!

Elame väga suure osa oma elust ooteruumides, ikka selleks, et kuhugi jõuda. Vahel on see lootuse, vahel lootusetuse ruum.
Prantsuse entoloog Marc Auge on juhtinud tähelepanu uuele seni vähetuntud ruumile. Ta nimetab seda üha kasvavat ümbrust Mitte-kohaks, ehk transiitruumiks. Me läbime oma argielus üha rohkem selliseid ruume, kus me oleme vaid hetkelised külalised. Need kujundavad meie elu sünnitussaalist kuni vanadekoduni. Me tormame läbi kaubamajade ja supermarketite, läbi lennujaamade ja sadamate.
Olla teel, ilma et kunagi kohale jõutaks, see on kolme aastatuhande leitmotiiv. Me oleme moodsad nomaadid.... Kodu kui paik, kus pikemalt elatakse, kus ehitatakse üles oma sotsiaalne ümbrus, kuhu ikka ja uuesti tagasi pöördutakse, on ammugi muutunud defitsiitseks kaubaks.
Samal ajal kui mitte-paigad üha enam meie elus ruumi võtavad, kujuneb appihüüd "kodu", "oma maa" ja "juurte" järel üha suuremaks.
On üllatav, et Jumal, kes kõike teab ja kõiki olukordi tunneb, laseb oma Pojal sündida linnas, mis tänu roomlaste poolt korraldatud rahvaloendusele on muutunud transiitruumiks, kohaks, kus pole kohta. Laps on kohe kohe sündimas, aga koht, kuhu Ta asetada, puudub. Lõpuks maanduvad Joosep, Maarja ja Jeesuslaps Petlemma taga koopas.
Risttee Koguduse esimene aasta on läinud oma kohta otsides. Kui vaatame meie vanemate koguduste ajalugu, mis tänini on elujõulised, siis nendegi esimesed aastad möödusid oma kohta otsides. See on võimaluste ja rännaku vaevaline, kuid lootusrikas aeg. Sest kus me ka iial ei viibiks, transiitruumis või kodus, meile on sündinud Õnnistegija – Immaanuel, Jumal on meiega.

20 December 2007

Vow-elamus jõuluteenistusel

Selle pühapäeval, 23.detsembri, õhtul algusega 17:00 toimub Risttee jõuluteenistus Atlantise konverentsikeskuses.

Jõuluteenistus saab olema terve aasta üks paremaid ning loomingulisemaid teenistusi. Jõululaulud bändilt ja koorilt, lootuse jutlus, laste jõuluosalisaks veel tuledesäras Tartu kesklinn läbi akende paistmas. Tuleb tõeline vow-elamus, mida sa tahad kindlasti jagada oma sõprade ja tuttavatega!
Varasematele tulijatele jätkub ka kohvi ja küpsiseid nii et ära hiljaks jää.


Oleme hetkel läbi mõtlemas erinevaid tehnilisi lahendusi, kuidas teha teenistusest osasaamine võimalikuks üle interneti. Kui see osutub teostatavaks, siis anname selle kohta täiendavat infot.

24. detsembril Ristteel teenistusi ei toimu ja jõululaupäev on mõeldud veetmiseks perekonna keskel.

Oma tahtest

Vist on see ajastu märk, et nii palju räägitakse saamisest. Ja kui andmisest, siis ka oma andmisrõõmule rõhudes. Mu kõhutunne ütleb, et palju on enesekesksust ja oma tahte kuningriike. Ka meil Eestis.

Võib ju kohe mõelda, et kui tahet ei ole, siis on ka paha. Oled siis selgroota olend, liigud sinna, kuhu teised tahted sind kiigutavad.

Aga kui mõelda, et oma tahe on kõige tähtsam, siis see on nagu ka nihkes. Sest mis loogika järgi ta siis kõige tähtsam saab ja peaks olema?

Mul on natuke vastik mõelda oma tahtest. Olen harjunud meie isa palvet lugema, võib-olla tuleb see tunne sealt. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu. Nagu taevas, nõnda ka minu juures, maa peal.

Kuidas siis peaks? Jäänud on meelde Meego Remmeli sõnad sellest, miks on paastumine nii oluline... läbi paastumise õpib inimene omistama Jumala tahet, nii et see on osa tema loomulikust tahtest.

Tahan, et ma ei tahaks.
Tahan, et ma tahaks sama, mida Jumal tahab... aga see on nii raske.
Sest ma natuke tahan ikka oma tahet.

19 December 2007

Rikas rahvas ja jõulutuled

2 teesi:
Jõulud lähenevad mürinal ning
Eestimaa ja -rahvas on rikkamad kui kunagi varem.

Nende teeside peale on mu mõtted vägisi viinud viimaste päevade jooksul kõikjale tekkinud (jõulu)sümboolika ning kaunistused. Tartu kesklinn pole kõige selle 30 aasta jooksul mil mina siin elanud olen olnud nii kaunis. Pimeduses säravad tuhanded tuled muudavad Emajõe kaldad ning linna pargid ja tähtsamad objektid päris muinasjutulisteks. Oleks veel vaid lund.

Kui õhtuti kõnnin oma kodukandis Ihastes ringi, siis võib ka siin näha, et pea igal majal on akendel tuled, küünlajalad, vilkuvad voolikud. Selle aastaseks hitiks näikse olevad aga õues kasvavate puude ehtimine tuledega. Ühel majal lugesin kokku pea 20 valgustatud puud-taime aias.

Esmaspäeva õhtul tõime meiega koju kuused ära. Jah mitmuses, kuna üks neist läheb õue terrassi peale. Nii et ega meiega järelikult teistest erine. Nagu ikka, selgus et hoolikalt läbi aasta hoitud jõulutulede komplektidest 4 on töö lõpetanud.

Homme õhtul oleme planeerinud minna oma kodugrupiga Tartu linna peale jagama isetehtud piparkooke ning isekujundatud (ja Moo.com-st tellitud) jõulukaarte. Kuidagi tobe on seda teha vihmasajus ning 5C kraadises soojas. Jah, ega see jõulutunne ainult välistest sümbolitest ja ilusatest kaunistustest ei tule.

Mis tekitab sinus tõelise jõulutunde? Kuidas üldse leida see sügavam jõulurahu selles kommertslikus pühas?

18 December 2007

Hand-made in Tartu Theological Seminary

Sel aastal -- juba teist aastat järjest -- on Tartus asuva Kõrgema Usuteadusliku Seminari töötajad ja tudengid teinud ise jõulukaarte. Koostööparteneritele saatmiseks. Kokku umbes paarsada kaarti. Tean seda, sest lisaks Risttee kogudusele olen seotud ka seminari tööga.

Asi pole ju lihtsalt selles, et käeline tegevus on tore. Ja et see soodustab ajutegevust :) Või et muud ei ole teha. (Muidugi pärast loenguid...) Asi on rohkemas.

Kuidas muuta jõulude tähendus soojemaks ja isiklikumaks? Jõuludes on nii palju ebaisikulist klantslikkust. Ostetud jõulukaardid on ju ilusad, aga kuidagi trafaretsed. Aga inimesed, kellele jõulude ajal mõtleme, on kõik erinevad ja meiega erinevatel viisidel seotud.

Sellepärast näen hand-made kaartide tegemises sümboolset jõudu. Iga kaart on kordumatu, nagu ka inimesed ja kogudused ja asutused, kellele need saadetakse. Ja pealegi on koos tore tegutseda -- see suurendab ka osadust asutuse enda sees.

Ma ei arva, et kõik peaks hakkama ise kaarte tegema. Aga natuke vaeva näha, kuidas panna jõulusoovidesse midagi tähendusrikast, midagi meist endist, seda tasub küll teha. Ja võtta mõned minutid aega, et mõelda just sellele inimesele, kellele kaart teele läheb. Kasvõi ostetud kaardile teksti mõeldes ja kirjutades... Ütle midagi isiklikumat, kui lihtsalt "Häid pühi!". Ja kes oskab, võib ju ümbrikku panna koos kaardiga ka nähtamatu õnnistuspalve.

17 December 2007

Details make the Difference


I had a chance today to visit the Kaubamaja in Tartu. I was out shopping for a Christmas present, rather presents for my wife. I have so send a shout out to Eleri for the recommendation, I didn't get the exact one you mentioned, but picked the one directly above it! Anyway, after shopping with Oskar and visiting the children's area we grabbed some ice cream at Da Vinci. This is a little cafe on the second floor. I have found the "Bisquit" ice amazing. Anyway, while was sitting there I noticed the way they had their napkins on the counter and then I noticed how the girl was cleaning the counter the whole time I I was there. I like their decor and their decorative elements in the area.

Now this got me to thinking about Risttee. Details made a difference for me at Da Vinci, but what about on Sunday? Do we put the time in effort in to have all the details all figured out. I was this past weekend impressed by Daniel V, who is leading a lot of our youth department. He made some awesome flyers that he passed out for the auction they were having. He put lots of time into details and when the whole night was over, they had a huge success and raised more money than they ever imagine and I hope create a lot of momentum for the future at LIFT. This Sunday night, we have our Christmas service and its our first time to meet at Atlantis and a chance to get to work on the details. Atlantis is a big place, it has a lot of doors, a lot of different entrances, different rooms and we hope this week we have lots of visitors. Maybe our attention to details will make the difference in someone coming back the next week. It seems silly to me to pray and invest in someone for so long, then the day arrives when they finally come to church and we sit back and pretend like they have been here their whole life.

Details make a difference! Got any ideas about some details for Risttee, Christmas and this summer. Lets talk about it!

13 December 2007

+7 ajaplaneerimise võtet

Kirjutati eile siin "aja teoloogiast". Nõustun, et tegemist on väga tervisliku, abistava ja piibelliku õpetusega. Tooksin välja aga veel seitse mitte nii teoloogilist printsiipi, mida selsamal seminaril "IVA07" konverentsil üliarenenud õpetajaanniga Dave Patty kinkis.

1. Pane lahtritesse -- kui sul vaja saata mitu e-maili või teha mitu telefonikõne, või lugeda palju erinevaid materjale-artikleid... siis lahterda ühetaolised tegevused omavahel kokku! Sest kui sa tegutsed kaootiliselt, suudad sa vähem keskenduda. Kui aga paned tegevused lahtritesse, saates näiteks 5 emaili korraga, säästad tunduvalt aega!

2. Pane ajalimiidid -- kõige kiiremini lõpetame tegevusi, millel on kindlad deadlinid. Pulmad saavad korraldatud, sest on pulmapäev. Matused korraldatud, sest ihul on omad kella-ajad. Kui öelda "ma teen selle nii kiirelt kui võimalik", siis see tegevus kestab alati kauem kui "ma teen selle 5 tunniga valmis!"

3. Korruta tegevusi -- mõned tegevused on sellised, mida saab teha samal ajal kui teisi tegevusi. Näiteks sõites bussiga loe raamat, olles ummikus tee telefonikõnesid.

4. Vali keskkond -- töökeskkond, kus oled, ei sobi igaks tööks. Lärmakas kohas ei saa teha vaikseid asju. Suminas ei saa mõelda visioonist. Samas saab rahvarohketes kohtades teha hästi lobitööd. Vali tegevuste jaoks õigeid keskkondasid. Alati ei pea arvuti ees istuma, alati ei pea kontoris olema.

5. Ütle "ei" -- kulunud tõde. Tahame olla paremad, kui tegelikkuses suudame.

6. Püsi tugevustes -- mida rohkem suudad sa kujundada oma tööd selliseks, nagu on su isikutugevused, seda paremaks sõbraks saad ajaga. Kui allakirjutanu, Märt Saar, peab näiteks tegelema bürokraatlike tegevustega, siis tuleb pikk päev. Kui talle antakse aga ülesanne -- 1) kirjutada blogipostitus või 2) luua midagi uut, siis teeb ta seda kiiremini kui keskmine eestlane.

Varsti on kõik "IVA07" seminari ka dvd peal!
Seda ostes või laenates on võimalik veel saada teada:


kuidas hoolitseda vabatahtlike eest,
kuidas suhelda teisega,
kuidas kujuneda heaks juhiks,
kuidas koguda toetust-toetajaid,
kuidas inimestest saab meeskond!

Sarnasel teemal: "Kuidas olla produktiivsem (+7)"

12 December 2007

Aja teoloogia


Eile lõppes esimene Going UPi ja Risttee poolt korraldatud juhtimiskonverents IVA07. Väga toredad kaks pealelõunat olid. Kuna kõik ettekanded said ka videolindile võetud, siis küllap on varsi võimalik suuremaid ja väiksemaid ivasid DVD pealt vaadata.

Minu jaoks oli kõige tähendusrikkam ettekanne ajast ning selle juhtimisest, mille pidas Dave Patty, Josiah Venture rajaja. Ma tundsin ennast ära Dave loos, kui ta rääkis kuidas 7 aastat tagasi ühel uus aasta õhtul ettepoole vaadates tundis ta ahistust ning nägi aega kui vaenlast, kellega tuleb pidevalt võidelda ning kes võtab sult ära häid ja paremaid võimalusi. See pani teda mõtlema, et nii enam edasi ei saa ning ta peab leidma nö aja teoloogia (st kuidas Jumal aega näeb) ning alles seejärel rajama sellele erinevad aja juhtimise metoodikad.

Aja teoloogia 5 põhiteesi:
1. Aja seatud piirangud on head.
Jumal allutas end 1.Mo 1 ptk vabatahtlikult ajale, kuigi tal oli selle üle täielik kontroll. Järelikult on see hea.
2. Aeg annab asjadele nende kauniduse.
Koguja 3. Tihti topime oma päevad võimalikult asju täis ja mõtleme et nii on hea. Mis kukus siis välja, kui orkester prooviks mängida sümfooniat paari sekundi jooksul? Muusika lahutamatuks osaks on nootide õiged pikkused, pausid. Aeg teeb asjad ilusaks. Vat see on alles vabastav.
3. Jumal on andnud õiged ja valed ajad asjade tegemiseks.
Jeesus kunagi ei öelnud, et tal pole aega (Laatsaruse juurde minnes jäi lausa 4 päeva hiljaks) kuigi tal oli vaid 3,5 aastat teenimiseks.
Jh7:6.
4. Aeg toob minuni need head teod, mis Jumal on seadnud minu jaoks.
Ef 2:10. Kui meie toredad plaanid saavad mõnikord uppiloodud ootamatuste poolt, siis pole need kuidagi üllatuseks Jumala jaoks.
5. Minu ülesanne on kasutada aega targasti
Ef 5:15-17. Planeerimine, mõtlemine, Jumala tahte otsimine - kõik see on vajalik ning minu osa.

Kuidas on sinul lood ajaga - on ta sinu vaenlane? Või teeb ta hoopis asjad kauniks sinus ja sinu läbi?

11 December 2007

Tänulikult ja mälestuseks

Kirjutan selle blogisissekande Tarmo Vardja mälestuseks. Tänuliku austusega. Hüvastijätuks.

Tarmo oli muusik. Oleviste Koguduse aktiivne liige. Isa. Tore inimene. Mees, kes uskus ja tegi rohkem kui et sellest kõigest rääkis.

Me ei olnud väga lähedased sõbrad. Aga et keegi jätab su ellu jälje, selleks ei pea alati olema südamesõber. - Nüüd saan sellest paremini aru, kui mõned päevad tagasi.

Tajusin seda üleeile Risttee koguduse jumalateenistusel Tartus, kui vaatasin saali. Tarmo Vardja ootamatu surm oli just mõne tunni eest jõudnud meie teadvusesse. Saalis oli Tarmo sugulasi, aga neidki, kes teda lihtsalt teadsid, mõned isegi mitte otse, vaid kui oma tuttava-sõbra isa.

Mõtlen, kui olulised on inimesed, kes oma veendumusi oma eluga kehastavad. Teevad nähtamatu kogetavaks ja nähtavaks. Tarmo oli selline inimene. Ma isegi ei tea, et oleksime pikemalt rääkinud. Ta oli minust üksteist aastat vanem. Aga ma nägin teda Oleviste kirikus viiulit mängimas, kuulsin kontserditel ta tavaliselt lühikesi sõnavõtte või kommentaare. Viimati tervitasime Tartus ühel Jaani kirikus toimunud kontserdil. Tal oli ka seekord -- nagu alati -- selline eriline, natuke saladuslik naeratus, nagu teaks ta midagi, mida teised ei tea. Järsku oligi nii.

Kindlasti ütlevad midagi hoopis rohkemat ja sügavamat need, kes Tarmot lähedalt tundsid. Aga need on minu mõtted ja kogemused. Ja olen nende eest tänulik. Ka need inimesed, kellega kohtume põgusalt, jätavad jälje. Ja vastupidi -- meiegi jätame jälje neisse, kellega meie teed ristivad vaid mõneks põgusaks viivuks, või kes tunnevad meid kaugelt.

Vaat niisugused mõtted on mul täna, advendiajal -- 11. detsembri õhtu eel.

08 December 2007

40 aastat ja 40 nõuannet: II


Järgmised 10 tarkusetera, mida Craig Groeschel soovib, et ta oleks teadnud vaimulikuna alustades:

11. Sõlmi lähedased sõprussuhted teiste pastoritega oma linnas.
12. Su lapsed kasvavad üles kiiremini kui arvata oskad. Ära ohverda neid vaimulikutöö altaril.
13. Su teenimistöö pole su jumal. Jumal on Jumal.
14. Sa oskad jagada ja tead kuidas teenida teisi. Kui sa ei õpi, kuidas võtta vastu ja olla teenitud, siis sa põled läbi ja/või sured.
15. Jutluste ettevalmistamise aeg ei asenda su isiklikku aega Jumalaga ja tema sõnaga.
16. Kaldu alati pigem helduse suunas.
17. Usu inimestesse, kellesse teised ei usu.
18. Kui sa tahad jõuda inimesteni, kelleni keegi teine ei jõua, siis sa pead tegema asju, mida keegi teine ei tee.
19. Sinu ausus ning puhtus on olulisem kui sa arvata oskad.
20. Võta oma meeskonda inimesed, kes sulle meeldivad.

07 December 2007

Koolitus kui katarsis

Osalesin koolitusel "Jumala riik ja kogudus". Huvitav oli. Isegi rohkem. Midagi nagu katarsise-lähedast. Kui keegi oleks mulle öelnud mu kooliajal, et õppimisest võib saada katarsise, oleksin selle inimese välja naernud. Ah et mis katarsise? -- Noh, niisuguse üleva, õnnellikkuse-seisundi. Puhastumise.

Ja ärge muiake midagi. Olen üha rohkem veendunud, et koolitused peaksid just sellised olemagi. Et pärast ütled: nagu oleks head teatritükki vaadanud, või nagu oleks toredal kontserdil käinud, või nagu oleksin armunud...

Millest see tunne tekkis? Seal koolitusel. Arvan, et kõigepealt sellest, et koolitaja -- seekord teoloog Nigel Wright Londoni Spurgeon Collegest -- aitas sõnastada seda, mille kallal mina olin juba pikemat aega juurelnud. Ta ei pakkunud valmis vastuseid, aga see, mis ta ütles, aitas mitmel puzzle-tükil mu peas ja südames kokku klõpsata. Ja sellest, et mul oli tunne, et see päev Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oli tähendusrikas ka teistele osalejatele. Ja head vestlused -- kus keegi ei esinenud kõikteadjana, kus küsimused -- ka kriitilised ja rasked küsimused olid arutelu normaalne osa -- ja kus koos astuti mitu sammu tähendusrikkama elu- ja usumõistmise poole.

Tulemuseks oli, et ma olen pärast seda koolitust natuke rohkem elus kui enne. Või Uku Masingut parafraseerides: "elusamus" on hea eesmärk. Ka nädalalõpu koolitusel.

06 December 2007

40 aastat ja 40 nõuannet: I


Craig Groeschel on üks pastor, keda ma väga respekteerin tema alandlikkus, tarkuse ning innovatiivsuse pärast. LifeChurch.tv rajaja ning pastorina on Jumal saanud teda vägevalt kasutada. (Just nende kirik oli esimene, kes rajas ainult videol põhineva campuse - nüüdseks on see muutunud juba pea et standardiks multi-site kirikutes).

Craig G. sai just 40 aastat vanaks ning postitas selle puhul oma blogisse 40 soovitust, mida ta soovib et keegi oleks talle vaimuliku töö alguses öelnud:

1. Elu on lühike. Ela iga päeva Jumala auks.
2. Elu on lühike. Ära võta seda liiga tõsiselt.
3. Vaimulik töö on maraton ning mitte sprint.
4. Jeesus hoolib kirikust rohkem kui sina.
5. Sa ei suuda kunagi meeldida kõigile... seega milleks proovidagi.
6. Inimesed kritiseerivad sind. Lõpeta virisemine. Harju juba ära.
7. Kolme kuu pärast sa ei mäleta enamust asju, mis sulle täna koormaks on.
8. Sa ei suuda kõike teha. Lõpeta proovimine.
9. Jumal kutsus sind selle pärast et TEMA on hea, mitte selle pärast et SINA seda oled.
10. Kui sa süüdistad ennast viletsate tulemuste pärast vaimulikus töös, siis tõenäoliselt pead sa vaimuliku töö häid tulemusi samuti oma teeneks.

05 December 2007

Elagu elusõnakad

Kes veel ei tea, siis meil ristteellastel, tuleb pidevalt kolida. Kodulehekülje uudistes seda küll ei ole, aga detsembrikuus peame olema Tartu kõige plahvatusohtlikuma koha pealt edasi liikuma... raudteellaste majast, aga kuhu?

Seekord oli ametlik põhjus selles, et arved said liiga hilja makstud. Tegelikult oli meil probleeme ka hiirtega (siis kui bänd mängis, tulid hiired lavale lippama). Eks neid häirivusi oli veel... Aga ikkagi usume, et see oli Jumal, kes tegelikult tahab, et me liiguksime.

Palju kohti pole. Üldiselt peaks tegema kirik elukeskkonna ilusamaks-sõbralikumaks, aga tundub, et Eestis peab seda mainet veel kujundama. Kirikule palju kohti ei pakuta. Kuid siiski... kontoriruumidega kolisime raudtee kõrvalt minema. Aga teate te, kuhu?

EluSõna kogudusse
!
Nende koguduse kõige suurem tugevus on meie koguduse kõige suurem nõrkus. Neil on megavõimas hoone. Tohutu potentsiaal. Põnev siin ümbruses ringi sõites jälgida, mis siin toimumas on... sest üha rohkem noori perekondasid tuleb just siia, Tartu külje alla elama...

Aga tahan selle kõigega jõuda mõtteni, et: "elagu elusõnakad!". Tihti on just teie liikumisele vaadatud skepsisega, nii usklike kui uskmatute poolt. Aga need juhid, keda mina siin koguduses tunnen, Eino Lilleleht, Andrus Kasepuu ja Tom Uiga, ja paljud muud teenijad, on küll tunnustust väärt!

See, et te andsite meile hiigelkorraliku ruumi. See tähendab, et nüüd oleme tunduvalt turvalisemas kohas (eelmises kohas varastati mingi 7-8 ratast ära). Ja tunduvalt sõbralikumas paigas (eelmises kohas olime iga nädal pinnuks ja palgiks, närvesööv).

Isegi kui me siia ei jää kauemaks kui üheks kuuks, on see kahtlemata hea koht hingetõmbeks ja puhkuseks! Aitäh teile!

PS. Paljud ütlevad, et parim viis oikumeenilist (koguduste- ja konfessioonidevahelist) tööd teha on teha samu suurüritusi. Kuid mina küll ei ole seda meelt... olen teinud koostööd küll ja küll. Aga see kui keegi ulatab abikäe hoopis probleemiaegade ajal -- andes peavarju ja tööruumid -- see lähendab meid palju rohkem kui ükski muu tegevus või üritus!

Aitäh teile elusõnakad! Te elage ja elagu!

Kus saab olema meie koguduse suured ruumid, pluss noortetöö ja lastetöö. See selgub detsembrikuu jooksul. Uusaastaks oleme jätnud raudteega hüvasti.

04 December 2007

Külaliskirjutaja pastor Remmel: Rahvuslik palvushommikusöök Tallinnas

Tänane külaliskirjutaja on pastor Meego Remmel, kes töötab Tartu Salemi kirikus. Need, kes veel ei tea, siis Risttee kogudus on just Salemi kirikust välja kasvanud. Head lugemist!

Jeesus ütles oma aja kõige mõjukamale poliitikule, kellega ta silmast silma kohtus: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt.“ (Jh 19:11) Miks ta nii ütles ja milleks loobus ta omaenda meelevalla kuritarvitamisest talle vastandunud võimukandjate suhtes?

See on mõistatus, mida Märt Saar aitas lahti mõtestada astudes üles eilsel rahvuslikul palvushommikusöögil Tallinnas presidendi, valitsuse ja riigikogu liikmete, riigiasutuste ja omavalitsuse juhtide ning ametikandjate ees, aga ka nende kaaslaste, kirikute, koguduste ja parakiriklike organisatsioonide ning kõrgete väliskülaliste esindajate ees. Mõnigi seisis ehk silmitsi inimliku mõistatusega, mille vastust looritab jumalik salapära. Minu jaoks oli kõige erilisem kogeda, kuidas seesama salapärane Jumala Vaim inimhingekeeli puudutas. Inimelud, olgu ministri- või ministry-karjääriga, said liigutatud, ja seda mitte niivõrd tunde-, kuivõrd tahte-tasandil. Tekkis tahe elada ja teenida teiste nimel paremini kui seni.

Lugesin õhtul neid kümneid palvesoovikaarte, mis jäeti auväärsete poliitikute poolt nimeliselt allkirjastatuna palvushommikusöögi laudadele. Et Eestimaa kogudused nende pärast palvetaksid:

„Soovin, et minu eest palvetataks ja kõigi laste ja eesti rahva püsimajäämise eest.“

„Jumal, anna mulle oskust kuulata oma südame häält ja tarkust, et võtta vastu õigeid otsuseid.“

„Et Eesti oleks õigusriik ja lõpeksid alusetud kahtlustused. Et meedia oleks objektiivne.“

„Riik on inimese loodud. Seepärast peab olema riik inimese pärast, mitte inimene riigi pärast.“

„Soovin, et riigijuhid ei unustaks, kus on Eesti riigi piir ning oluliselt rohkem panustataks äärealadele.“

„Soovime, et perre sünniks terve laps.“

„Eestimaa rahvale rahu ja tervist.“

„Tervist ja üksteise hoidmist.“

„Soovin, et meie pere oleks mõistev ja terve ja Eestil läheks jätkuvalt hästi.“

Väike valik, ent suur perspektiiv eestpalveks, kas pole? Olles palvushommikusöögi eelõhtul Risttee koguduse ruumides kogunenud kuue koguduse noorte ühisel palvusel Eesti riigi, maa ja rahva tuleviku pärast, adusin vaimus, et just siinsamas ruumis võib olla keegi, kellest kunagi saab üks riigivõimu esindajatest. Ma ei tea, kas ja kes see reaalselt on, aga seon oma käed palveks temagi võimaliku elukäigu ja missiooni õnnistuse eest. Jumal teeb väikesest suure. See on elutõde, mille laulis magnifikaadina üle aegade tuntuimaks ülistuslauluks Jeesus-last oodanud neitsi Maarjagi. Samasugust kogesin eile minagi, kui mõistsin, et Jumal on võtnud väikevennad Peebu ja Märdi ning teinud neist jumalamehed ühe Eestimaa kiiremini kasvava koguduse juhtimiseks ja Eesti riigi kõrgeimate võimuesindajate juhatamiseks Kristuse ning tema sõna ja palve juurde. Jälgisin samas Joonas Sildre pildi sündi ning nägin selle (vaimu)andeka kunstniku loometöös kujunevat nägemuspilti jõulukingiks Presidendile. Kuulasin Birgit Õigemeele ja Rebecca Kontuse kristlikke laul ja ütlesin neile, et nad on Eestimaale tõeliseks Jumala kingituseks. Vaatasin Craigi poolt kokkupandud videoprogrammi ja tunnetasin, kuidas Kõigekõrgem on toonud meie keskele pädevusõnnistused parima sõnumi esitamiseks parimal võimalikul moel. Kuulasin Craigi poolt elava usu juurde juhatatud Andrus Kasepuu tunnistust tema elu muutumisest Kristuse Vaimus. Tänasin Jumalat, et võin olla osa millegi nii erilise sünni- ja arenemisloos.

03 December 2007

Great Sermon

Today I was heading back from Tallinn and decided to pass the time by listening to a sermon. I had the privelage of listening to a 1:30 sermon\lecture about worship and idolatry from Mark Driscoll, pastor of Mars Hill Church in Seattle. I haven't been listening to many different sermons but I was too tired to read anything. I really felt like this was a great talk and something that I encourage others to listen too. This is one of the first times I heard someone talk about the idea of worship in a way that was convicting. I was able to think through my life and see a few things that I need to change. I found the most helpful thing was the discussion on idolatry and how its the opposite of worship. I am not sure of what you worship in your life, but I believe in most of our lives its not God at all. We have all created different things in our life that resemble God or resemble Christianity, but if we follow these things through, we will realize that its not about God at all.

The final challenge of the talk was Who do we worship. The answer, was Jesus. This differentiates Christianity more than any other religion. The speaker shared so many challenging statements that I have to listen to the sermon a few more times.

If you have time, check out Mars Hill on Itunes and then download the special:Worship and be prepared to be challenged.

30 November 2007

5 turustamisviga, mida kirikud teevad

Tony Morgan (NewSpring kiriku peastrateeg) kirjutas Outreach ajakirja huvitava artikli, "5 Marketing Mistakes Churches Make".

Iga kirik tegeleb turustusega (tunnistab ta seda või mitte), olgu selleks siis silt ukse kõrval, kohalikus ajalehes kolmapäeviti ilmuv teade koosolekute kellaaegadega, kuukiri, YouTubes levitatavad videod vms. Tihti teeme me püüdluses jõuda rohkemate inimesteni tüüpvigu.

1. Kriku reklaamimine versus reaktsiooni esilekutsumine. Selle asemel, et reklaamida oma kiriku nime või hoonet, reklaami parem jutluste seeriat.
2. Lubaduste andmine mida sa pidada ei suuda. Kas kirikus valitsev õhkkond on sõbralik, armastav ja tervitav? (Kirik teistele, kodu kõigile - siin anname me Ristteena kaks lubadust, mida pole sugugi kerge täita!).
3. Püüd olla kõigeks kõigile inimestele. Kas sa tead, millisele sihtgrupile on sinu koguduse tegevus suunatud. Püüd jõuda kõigi inimesteni teeb sind pealispindseks ning sa ei jõua tegelikult kellenigi. Jumal kasutab erinevaid kirikuid jõudmaks erinevate inimesteni.
4. Teistes kogudustes oma konkurentide nägemine. Me võitleme selle maailma kultuuri vastu, teised kogudused on meiega ühes ja samas meeskonnas. Ühiselt ehitame ja esindame Kuningriiki siin maa peal.
5. Omavahel konkureerivate tööharude loomine koguduses. See loob segadust ning inimesed ei tea, mis peaks oleme nende jaoks järgmiseks sammuks. Kirik peab tegutsema oma tugevuste põhiselt ning kitsendama fookust. Ära konkureeri iseendaga.

Mida peaksime nende mõtete valgel oma kodu koguduses üle vaatama?

29 November 2007

Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!

28 November 2007

Parenting Advice

Do you ever wonder at the timing of life? I don't mean the big things, like getting something right when you need it, but rather smaller, somewhat trivial things. I had an experience this past weekend that made me laugh. On Friday night we had our Going UP event title, "Elu Vanemateta" The event was great and all the students that put it together did a great job. On Saturday evening, I was out with my family in town, walking around enjoying the fresh air. We made our way over to the playground for the boys to enjoy for a little while. There is one large jungle gym that you have to climb up onto via a steep ramp and a rope. With the temperature around 0 degrees, the ramp was very slippery and it was impossible for anyone to climb up on their own, so I was helping Oskar, my 2 year old son, get up and around the equipment there. I was just there beside him and one place as a very big step for Oskar and he can't get up it, so I use my hand to make a small step. He then can push up and get to the top level where the slide down is. While I was helping him, a small boy, around 4-5 years old was there staring at me. His body and eyes didn't move for about 10 seconds. I was a little freaked out by it, but after all he is 5. The boy then says to me, "He needs to do it by himself." I answered "What" He said in an even more definitive voice, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF". Of course I can't let a good fight pass me up, so I said back, "But he is too little to get up here and its slippery" He said one more time for me, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF" With that, Oskar made it down the slide and Reena said lets go, so I said good bye to the little boy and started to think about what just happened.

How is it possible to get parenting advice from a 5 year old boy? How could it be happening just 24 hours from the Going UP event where we talked about respecting parents? After I went through this for a while, then my thoughts turned. What if he was right? Maybe I am babying Oskar too much, maybe I should make him do it by himself? Was I somehow making him a weak little boy, but helping him climb on the playground? I guess in parenting there are two options, one is to stay out and let the kid figure it out, and the second is to do it with him. I wasn't doing everything for Oskar, rather just helping him when necessary. So, after reasoning for a while, i decided that I probably know more about parenting that this young 5 year old.

This situation has me thinking about spiritual babies, spiritual growth and maturation. What is the role of the church in this process? What are we to do to help others come to a mature faith? Can we sometimes feed a young believer too much and they don't learn how to feed themselves? What about discipleship or spiritual mentorship, is this the best option to help people develop? I am taking some significant time right now to think this through. I think we can learn a lot from real parenting to help us as a church figure out what we need and must do to help people develop into the masterpiece God intended them to be. I also think we can learn a lot from each other. If you have thoughts or ideas about this, feel free to share them on this blog and I hope that we can figure out some steps we need to take as a church to make this happen.

27 November 2007

Kristliku pärandi elujõust

Me keegi pole üksik saar. Nii ütles kunagi luuletaja John Donne. Ja Hemingway kasutas seda tsitaati raamatus "Kellele lüüakse hingekella"... Nii vist oli.

Me sünnime juba mingi pärandiga -- geneetilise pärandiga. Ja saame kohe osa kultuurilisest pärandist, ja usuliselst, ja perekondlikust.

Euroopa kultuuriruumis kandub edasi kristlik pärand. Kogudus on kutsutud edasi kandma leppimise, andestuse, uue alguse sõnumit. Sõnumit Jumalast, kes jagab inimese saatust. Ja jääb siiski Jumalaks. Seda teeb kogudus erineval viisil, kuid sageli korduvate harjutuste, praktikate, elu- ja usumustrite abil. Nagu jumalateenistus, jutlus, pühaõhtusöömaaeg ja ristimine, palve...

Sel nädalal pidid Risttee koguduse liikmed elustama enda jaoks ühe killu kristlikust traditsioonist. Mina elustan järgneva palve abil tõdemuse, et leidub inimesi, kes kehastavad kristlikku pärandit kuidagi selgemini, eeskuju väärivalt, haaravalt. Mõnes kirikus nimetatakse neid pühakuteks. Vabakirikutes ehk nii ei öelda, aga mõte ise ei ole ka vabakirikutes tundmatu. (Ja märkusena: Euroopa kultuuriruumis algab november kõigi pühakute päevaga...)

Kõigi pühade eest,
kes on eele läinud,
kes on kõnelnud me südame vstu
ja puudutanud meid sinu tulega -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad meie keskel,
kelle nõrkused ja tugevused
on meie omadega läbi põimitud -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad veel pärast meid,
kes kutsuvad meid üles
muutma seda maailma koos nendega -
me täname sind, Jumal.

(Palveraamat, Allika kirjastus, 2006)

23 November 2007

Külalisblogija Dave: Sojourning (again, still)


Dave Cupery on olnud üks võtmetegijaid Risttee koguduse rajamisel. Lisaks on ta paljude ristteelaste sõber, oma naisele abikaasa ja lastele isa. Ta tuli Eestisse misjonäriks, et teha seda, mida Jumal on tema südamele pannud. Usun, et Risttee kogudus on üheks tema töö viljaks, mis on saanud teoks tänud sellele, et ta lasi ennast Jumalal kasutada oma tööriistana.

Greetings from Wisconsin, where I am stranded about 3 hours north of Jen and the kids because of our first snowstorm of the year. We continue to miss you, life in Estonia, and being a part of Crossroads. We pray for you often and are thankful for chances to read blogs, email, and skype so that we can continue to hear what is happening in Tartu.

In the 3 months we have been back in the US we have driven more that 10,000 KM – mostly sharing with churches about the exciting things that God is doing in Estonia. I do not think I can count the number of different beds I have slept on – we are longing to find out where God will lead us so that we can once again have a home.

At the same time, I have heard about our (Risttee’s) need to find a new home. We can relate on feeling homeless and we are praying (along with more than 150 individuals and a few churches) that God would quickly open up a new place. Each time Going UP and Risttee have changed locations, by choice or out of necessity, it has experienced times of significant new growth. As Jen and I have prayed about this possible move, we have really sensed God’s hand again. I really believe He is doing something very special at Risttee and this is not a roadblock but only an interruption through which He opening new space for spiritually needy people.

We have had to realize that our time without a home this fall is part of our journey in what God wants to do in and through our lives – we are sojourning, walking the adventure God has for us. We think God is taking Risttee and Going UP through a similar adventure. We wish we could be there to share the ride because we are convinced that God has something really exciting on the other side.

Blessings,
Dave

22 November 2007

Vajan või hoopis tahan

Ma ei ole viimase nädala jooksul peast saanud mõtteid teemal vajan versus tahan. Nii kergesti ajame me need kaks asja omavahel sassi, mõeldes et see mida ma tahan on täpselt see sama, mida ma vajan (ja vastupidi). Jumal on lubanud hoolitseda kõigi meie vajaduste eest (Fl 4:19). Tahtmistega on aga teine lugu.

Kui minu juurde tuleb Risttee mõne tööharu juht mingi (rahalise)sooviga, siis mu küsimus on kas see on midagi mida sa vajad või midagi mida sa tahad? Kui see on midagi mida sa vajad, siis pole selle muretsemine probleem, sest Jumal on lubanud me vajaduste eest hoolitseda. Lihtsalt tahtmise pole aga vaja täita.

Viimastel päevadel oleme ka Annaga rääkinud palju, mis on me elus nendeks asjadeks, mida me vajame ja mida me lihtsalt tahame. Millegi pärast on palju kergem teha seda vahet teise inimese asjade vahel kui enda omadel. Miks ma näen nii selgesti seda, et Annal pole vaja uut käekotti? Aga minul uut telefoni?

21 November 2007

Ohjeldage mind

Minu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.

Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.

Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.

Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.

Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.

Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.

Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.

Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!

19 November 2007

Mosaiik-kogudus

Kuskil maailmas on kogudus nimega Mosaiik-kogudus. Ei tea sellest palju, aga nime olen kuulnud. Mulle see nimi meeldib. Tuua kokku erinevaid inimesi, erinevaid rahvusi ja elunägemusi, ja ühendada see kõik uue pildi loomiseks. Erinevad värvid ja varjundid ei välista teineteist, vaid toetavad.

Prahas on Euroopa Baptisti Föderatsiooni peakorter. Selle seinal on ühe inglise koguduse ühispilt. Pilt on huvitav. Koguduseliikmete värvilistest näopiltidest on moodustatud mosaiik, mille vaatlemisel võib ära tunda Kristuse pildi. Nojah, ega kirikul ju Kristuse fotot ei ole :) -- ja ikkagi tunneme ta ära.

Sellise mosaiigi tähendus on meeldejääv. Mitte ainult selles mõttes, et erinevatest inimestest -- erinevatest piltidest -- moodustub kokku uus pilt. Mitte ainult selles mõttes, et usumosaiik on ühendatud Kristuse-keskse fookuse abil. Vaid ka selles mõttes, et mosaiigi suuremat pilti peab vaatama väikeselt distantsilt. Ka tähendab see, et see, millist pilti kogudus kehastab, saab selgeks nii ajaliselt kui ruumililselt distantsilt.

Ei piisa, et kogudus ütleb ise, me oleme Kristuse kuju. Olulisem on see, et need, kes kogudusega aktiivselt seotud ei ole, märkaksid ja sõnastaksid seda. Niisiis -- kuulake inimesi "väljastpoolt". Ja teine asi -- ajaline distants. Küsige, millise mõju jätab meie kogudus aastate pärast. Ärge elage ainult praegusele hetkele.

16 November 2007

Külalisblogija õpetaja Tamm: Müüdid kristlusest

Tänane külaliskirjutaja on õpetaja, isastuv abikaasa, vend, poeg, ristteelaste sõber, jutlustaja ja bassimängija - tema nimi on Risto Tamm. Tal on palju ja huvitavaid mõtteid, millest ta kirjutab ka oma enda blogis. Hüva lugemist ja julgust kommenteerimisel.

Peaksin kirjutama müütidest, mida noored kristlaste suhtes omavad. Et olla asjas kindel lasin õpilastel kirjatööd teha. (Õpetajaameti privileeg: vajad noorte arvamust mingis teemas – tee essee!)
Eks meile, kristlastele, meeldib mõtelda, et mittekiristlastel on olemas väga veendunud seisukohad ja arvamused kristluse – meie usu – suhtes. Lasin klassitäiel gümnaasiumiõpilastel samast eeldusest lähtudes kirjutada arvamuslik töö – „Mida ma arvan kristluses, kristlastest?” Lõpetasin just nende lugemise ja mis oli tulemus?
Ega ei arvatagi midagi. Enamasti toodi välja positiivset tolereerimist. Need noored pidasid kõige olulisemaks siiski vabadust olla ise usklik või mitteusklik. Usu pealesurumine (mida iganes see mõiste ka tähendab) oli taunitav.
Kuid jahmatav oli see (mõnevõrra), et tegelikult on noortel ükskõik. Peaasi, et seda peale ei surutaks. Usuäärmused ei meeldi ja kõik.
Pigem tuleks mul purustada kristlaste müüt mittekristlaste suhtes.

Müüt: me oleme nii erilised, erinevad ja silmatorkavalt teistsugused, et see maailm ei mõista meid. Maailm peab meid igavaks, vanamoodsaks jms.

Vastus: maailma ei koti. Osa maailmast ei tea täpselt isegi millisel moel kristlased tänapäeval üldse olemas on.
Me oleme marginaalsed. Me meeldime „maailmale” kuna me oleme turvaliselt tolerantsed ja ohutud (v.a mormoonid („suruvad usku peale”) ja nelipühilased („nende teenistused on imalad ja debiilsed”).

Kus on siis meie nähtav roll: olla Maailma Valgus, Linn Mäe Otsas, Maa Sool?

Isiklikult arvan, et ju siis kristlus kriibib vähe. Kristlus peaks (kasvõi minimaalsel moel) olema Pind Maailma Jalas, või Sügelus Maailma Seljal või Kõditus Maailma Ninasõõrmeis. Mida iganes. Midagi sellist, et sa pead midagi selle suhtes ette võtma. Me ei tohiks olla liiga turvalised ja ohutud. Loen evangeeliume ja UT-d – see on täis dramaatikat, valikuid, muutusi. Seda peaks olema ka Kogudus – Kristuse Ihu.

Hakkasin lugema Harri Haameri eluloolist raamatut „Meie elu on taevas” ja mida ma näen? Luteri pastor (ei olegi baptist, isegi vabakogudusest pole), olles süütuna arreteeritud Patarei vanglas, „kiusab” võime sellega, et õpetab kambritetäied vange (nende hulgas ka „retse”) vaimulike laule laulma. Mitte vaikselt vaid valjuhäälselt. Miks? Sest ka Paulus ja Siilas tegid seda kui olid vanglas!
Nähtav, praktiline ja elusidmuutev kristlus – Pind Maailma Silmas.

15 November 2007

Ülevoolav lahkus

Every time if feel distant from God I give (Iga kord kui ma tunnen end Jumalast kaugel olevat ma annan). Rick Warren

Mul oli täna võimalik esmakordselt elus kuulata kõnelemas Rick Warrenit ning John Ortbergi, kelle nimed enamusele meist peaks tuttavad olema. Pole midagi öelda, see et nad mõlemad on kirjutanud raamatud, mida loevad miljonid, pole juhuslikult välja kukkunud. Nimelt on mul viimastel päevad olnud võimalik olnud osaleda konverentsil Exponential 07, mille läbivaks teemaks on "Unleashing the power of generosity in our churches" (ehk "lahkuse jõu vallapäästmine meie kirikutes"). Võin julgelt tunnistada, et Jumal on mind kõnetanud väga selgesti viimaste päevade jooksul. Mida ma olen kogenud ja näinud välja elatavat Whittieri koguduse (ja pastor Billi elus) ning mida ma olen kuulnud viimastel päevadel siit konverentsilt, on koputanud väga kuuldavalt mu südametunnistusele. Ikka ja jälle olen kuulnud lauset "Lahkeid (generous) kogudusi juhivad lahked pastorid".
Kuidas on lood minuga? Kui mu igatsuseks on näha lahkuse ja jagamise kultuuri reaalselt toimimas Risttee koguduses ning Risttee koguduse läbi, siis ei saa see juhtuda ilma et mina seda oma isikuga ja oma perega esmalt olevaks elaksin.

Istusin eile seal konverentsil oma sünnipäeva õhtul, kuulasin hämmastavid lugusid 21.sajandist, kus inimesed ja kirikud on otsustanud reaalselt välja elada Jumala Kuningriiki maa peal, ning pisarad hakkasid lõpuks silmist tulema. Sellel õhtul seal Saddlebacki kiriku saalis istudes otsustasin, et järgmist 30 aastat minu elust peab iseloomustama praegusest erinev suhtumine rahasse ja andmisesse. Mitte küsimus "Kui palju ma kristlasena pean ära andma oma sissetulekutest (kas 10% piisab? kas neto või bruto?) " vaid "Kui palju ma saan ära jagada, sellest mis Jumal mulle kinkinud on".
Mida see täpselt meie perekonnale tähendab, seda me alles oleme hakanud Annaga läbi arutama. Seega ma ei oska veel konkreetseid samme teiega jagada. Aga see vast ei olekski õige. Ma loodan need sammud oma elus teie kõigi ees hoopis nähtavaks elada.

Rick Warren paljastas ta oma järgmise raamatu esimese lause: What you think you OWN is really just a LOAN. (See mida sa arvad omavat on vaid kõigest laen).

Mul on sulle üleskutse: mida peaksid sina muutma oma elus ja harjumustes, et kahekordistada järgmise aasta jooksul oma andmist?

14 November 2007

Kaks kuulsat ristteelast!

Viimaste nädalatega on üha rohkem kinnistunud minus arusaam, et Risttee koguduses on väga andekaid inimesi. Näiteks Daniel Viinalass ja Kuldar (perek nimi tema soovil salastatud). Sest kas te teadsite, et nad on Eesti filmimaastikul kuulsad?

1. Kuldar on olnud üle-eestilises meedias (ETV, Kanal2 ja TV3) oma kurikuulsa provokatiivse filmiga "Rebel". Mees tegi mõned aastad tagasi väikese fotokaameraga sõdurielust filmi (jõle pann kaamera oli). Selle tulemusena sai muidu pigem häbelik ja tagaplaanile hoidev reamees äkki kogu Eesti televaatajaskonna silmad.

2. Või siis Daniel Viinalass. See video, mis ta tegi meie noorteürituse GU jaoks. ("Punkd" -- kus me Jan Uuspõldu odavalt tillist tõmbasime)... sellega juhtus nii, et sellest taheti teha miljonite kroonide suurust seeriat, ja meie Daniel oleks olnud seal peaosas!

Õnneks-või-kahjuks see projekt jäi pooleli... kuid Daniel nabiti ikka kinni. SEB pank pani ta tegema "Stardireporterit". Selle tulemusena võttis Daniel endaga kaasa Kuldari ja teised andekad, läksid Tallinna ja shootisid kaks osa valmis.

Stardireporterit võid näha siit!
Provokatsioonfilmi Rebel võid näha siit!
Jan Uuspõllu tillisttõmbamisfilmi võid näha siit!

Kahju, et mina nii andekas ei ole. Aga võib-olla nii ongi parem...

12 November 2007

Vaadates uudiseid aasta isast

Eile oli isadepäev. Vaatasin AK-st uudiseid. Lembit Peterson sai aasta isaks. Hästi tore. Nii sümpaatne inimene, isa, lavastaja, kultuuritegelane. Igatahes võib tunda rõõmu, et 1910. aastal Ameerikas alustatud isadepäeva pidamise traditsioon on Eestis elujõuline. Näete, Ameerikast võib ka midagi head tulla :)

Paar mõtet, mis tekkisid eilset uudistesaadet vaadates.

Kõigepealt see, et ühiskond tegelikult väärtustab terveid perekondi. Mis sellest, et ajakirjandus ja filmikunst ja ümbritseva elu surve mõnikord jätab teistsuguse mulje. Et tasakaaluka pere uudis ületab uudisekünnise, on ju märk omaette. Muidugi, vahest on see uudis mitte ainult sellepärast, et tiitli üleandmisel osales Vabariigi President ja proua Evelin Ilves, vaid natuke ka sellepärast, et eeskujuks seadmist väärivaid peresid on päris vähe järele jäänud. Nii et uudis kui haruldus. Aga seda valjemalt peaks sellest rääkima.

Teine mõte: oli nii sümpaatne lugeda tänasest Postimehest, kui lihtsalt ja ilma poosita Lembit Peterson rääkis usu tähtsusest nende perekonnas. Et nende pere on katoliiklased, ja et usulised tõed annavad aluse lastekasvatamisel, ja et tuleb julgeda olla õrn, ja et õpetust tuleb rakendada oludele vastavalt. Jällegi tähelepanek -- kristlusest rääkis ajakirjandus tänu ühe pere ja pereisa eeskujule positiivselt, kuidagi normaalses toonis. Vabakoguduslikus keeles öeldes -- seegi on evangeelium.

Me eestlased kardame ju liiga isiklikuks minna, aga isikliku märkusega lõpetan. Eile sain natuke juurde tahtmist olla natuke parem isa. Ma arvan, et ei tee mingeid radikaalseid muudatusi oma isaksolemises -- aga püüan võtta oma laste jaoks natuke rohkem aega. Ja abikaasa jaoks ka. Näiteks, et ei hakka rääkima kui väsinud ma olen, kui poisid tahavad, et loeksin õhtujuttu. Vaid loen hea meelega. Pealegi on need jutud toredada ja õpetlikud. Ja et naisega lähen kah mõnikord sisseoste tegema või õhtusöögile -- kui tihedamini ei jõua, siis kord kuus või nii. Nagu Tootsi õppetükkidega -- et võib teha pool, aga siis täie südamega ja hea meelega. :)

09 November 2007

Hiiglase läheduses

Oleme viimased 2 päeva veetnud Billy Grahami koolituskeskuses North Carolinas koos kirikute rajajate ja pastoritega 15st erinvast riigist üle terve maailma. Billy Graham on üks minu kangelastest. Mees kes on kõnelenud miljonitele, kelle läbi on muutunud tuhanded ja tuhanded elud, keda lähedalseisvad inimesed iseloomustavad kui äärmiselt lihtsat ning alandlikku meest.
Kõnnin siin tema nimelises keskuses ringi, külastan ta muuseumit, kirikut, sügisvärvides metsa ning avastan ennast mõtlemas tema elu peale. Kuidas sai küll üks lihtne, kõneoskamatu mees oma elus saata korda selliseid asju? Kust tuli see vägi, mis teda nii selgelt kõikjal saatis...?
Ja siis nägin korraga seda pilti kiriku ühes nurgas:

Kõik mis ma teinud olen, võlgnen ma Jeesusele Kristusele. Billy Graham

Ja ma jään seisma. Ja mõtlema. Vaadates pilti palvetavast B.Grahamist ja mõeldes sellele lausele tunnen, et just sealt tuligi tema vägi ja jõud.
Kuid kas ma saan seda öelda ka enda kohta? Kust tuleb minu jõud ja vägi - kas iseenesest või Jeesusest? Tegelikult ja päriselt.

Siin me siis oleme, kirikute rajajad, pastorid, oma väikestest kogudustest ja tegemistest. Küll on meil kõigil palju õppida selle 20.sajandi vaimuliku hiiglase teekonnast!

08 November 2007

On the outside looking in


I am enjoying my visit to the states with North Point Community Church. This is a partner of Risttee in the Atlanta area. We have had a great conference and now are enjoying a quiet and relaxing time in the mountains of North Carolina at the Billy Graham Training Center. Its a beautiful retreat center in the mountains with big fire places and free ice cream, does it get any better.

Anyway, this however has been the toughest time. I think I am missing my wife and family a ton today. I am so lost with out them. Here are lots of couples and I feel like something is wrong. Its been also tough because at this conference is mainly people that are from their various countries and I am the only American. I have been reminded several times that I am not an Estonian by several people. I think at first, of course I am not Estonian, then others have said your not really an American. I think, yeah that's kinda true as well, after 5+ years in EST, I am becoming more Estonian and less American. So this leaves me feeling like I shouldn't really be here. Put that together with a guy who gets tears in his eyes when he thinks about home and today isn't my favorite day. I just talked to Reena and Oskar knows that I am away and I was on a plane. He says over and over, Da Da, plane, Da Da plane. I think I almost lost it. If I could go home right now I would, skip the rest of the program and hold my little boys and get that feeling back that you in the right place, what a wonderful feeling.

This got me to thinking. Often we talk about being a "Kirik Teistele" or "Church for Others" This is a great motto, one that I really like, but the question is, how do we make people welcome? I started to think about that as I walk around some of the trails. I really think that it goes so far beyond the church service, far beyond having greeters at the door. What I think is at the heart of making someone feel welcome is the thought, "we are the same". Not looking towards all the things that separate us, but the things that unite us, or that we have in common. After hearing and seeing this for a few days I feel God doing a great work in my life. Often there is talk about Christians and Non Christians and Christians want to distance themselves in the name of holiness, but I am afraid this undoes what Jesus did on the cross. After all, I Christians is just a person who was lucky enough to meet Christ, it wasn't anything that we have done on our own, but rather what he has done for us.

I want Risttee to be a place where people are welcome. Where Christians are not arrogant, but the most humble people in the world. Where Jesus is the center, not the works of man. Where we don't call out people based on their color, race, location, status, income or other things, but a place where we realize we are all in this crazy thing called life, we are all struggling to make it and we all need a friend to make it through. That's the kind of church I think the world would find appealing, the kind of community we all yearn to be part of, one where we are accepted as we are and our differences are minimized.

The other thing I learn, don't go without your loved ones, try like the devil to take them with you. My wife and I get to spend little time together and I won't make this mistake again of leaving her behind again. Two closing thoughts, Risttee can be a place that makes people feel welcome, if we have the right state of mind and keep your loved ones close, these too precious to leave them behind.

05 November 2007

Külalisblogija rekkamees Pets mõtleb Peetruse peale.

Siiani olete saanud siin lugeda Toivo, Craigi, Märdi ja Peebu kirjutatut. Tänasest saate lisaks neile lugeda ka külaliskirjutate postitusi. Tänane külaline on Peeter Vardja ehk rekkamees Pets nagu mõnes blogis teda nimetatud on. Peeter reisib palju, mõtleb palju ja lisaks jagab oma mõtteid ka avalikusega oma isiklikus blogis.

Risttee hall kardinal Taavi palus, et ma külalisblogijana ühe jutu kirjutaks. Kuna on kristliku koguduse blogi, siis peab ja jutt kristlik olema. Mõtlesin küll, mida ometi kristliku teema kohta kirjutada. Sest kui olen neid nn raamatuid lugenud, siis olen ikka leidnud, et Jumalast nad kirjutavad kõige vähem, vaid pigem endast. Loodus räägib Jumalast palju rohkem, kui kiriku kanstlist kuulda saab. Aga siis minu jutt.
Kuna minu nimi on Peeter, siis kellest ma ikka kirjutan kui mitte Peetrusest. Peetrus oli harimatu ja kirjaoskamatu lihttööline. Siimon Galilea järve äärest. Ega ta kirjutama ei õppinudki, tema kaks kirja kirjutas hiljem ka Silvanus. Aga nende paari aastaga, mis ta veetis Jeesuse ja teiste jüngritega, arenes ta kõvasti. Millegipärast pandi ta jüngrite seas liidrikski. Jeesus ise muutis ta nime Siimonast Peetruseks. Jeesuse väljend oli: sellele kaljule rajan ma oma koguduse. Jeesus ütles ka temale, et sulle ma annan taevariigi võtmed ........ Siis veel sööda ja toida mu lambaid. Lähtepositsioon oli ju supertugev.
Eriti kui apostilite tegudes mässab jalutuga ja Tabiitaga.
Aga ometi varjutas kogu tegevuse Paulus. Kui Apostilite Tegude peale mõtelda, siis on see nagu Pauluse teod, kuigi ka Peetrus ja Johannes lasksid mööda maad ringi.
Sellest minnakse kuidagi muidu mööda. Kui uue testamendi kaardilisa vaadata, siis ikka Paluse teekonnad seal on kirjas. Silme ette ei tule ühtegi Peetruse misjonireiside kaarti. Kas siis see, keda peetakse üldise kristliku kiriku (katoliku kiriku) rajajaks ja esimeseks paavstiks, kas see mees siis ebaõnnestus. Kas Jeesuse valik oli vale. Kas Jumal valis ise esiapostliks Pauluse. Kui praegu maailmas ringi vaadata, siis ikka Pauluse vaim valitseb enamus kirikutes.
Ei, Peetrus ei ebaõnnestunud. Ta tegi, mis tegema peab. Oma harimatusele ja kirjaoskamatusele vaatamata. See et haritud ja vitaalne Paulus tegi rohkem, ei varjuta Peetruse osa mitte karvavõrdki.
Keegi meist ei tea lõpuks, mis osa Peetrus tegelikult on kiriku ajaloos mänginud, aga ta täitis oma osa.
Minu kummardus temale.
Minu kummardus paljudele inimestele, kellest me midagi ei tea, aga kes on täitnud oma osa.
Minu kummardus ka neile, kes on saanud mingi suure visiooni, aga nii pole just läinud kui tema ja ta lähedased näinud on. Aga ikka nad on püüdnud elada ja teha väärikalt oma tööd.

Juhi surm ja kasvav kirik

Öeldakse, et iga uue organisatsiooni või liikumise arengus on kriitiliseks hetkeks niiöelda juhi surm. See tähendab olukord, kus asja algataja, initsiaator ja teiste motiveerija pildilt ära kaob. Ega ta päris ära surema ei pea. Võib haigeks jääda, õppima minna, elukohta vahetada... Või Ameerikasse reisida.

Seda Risttee koguduse pastor Peep Saar just tegigi. Ei, mitte et ta oleks USAsse kolinud. Läks lihtsalt konverentsile. Ja tuleb tagasi :) Aga millegipärast mõtlesin pühapäevasel jumalateenistusel -- kui jätkusuutlik on see innovatiivne ja nooruslik kogudus, mis on mulle koduks.

Nojah, ära oli ka programmijuht Craig. Ja veel mõned inimesed, kes muidu ikka kohal.

Juhatasin jumalateenistust. Ja taipasin korraga: kui oleks ka nii, et ka mina oleksin kuskil ära -- koguduse teine, niiöelda varupastor või nii -- ei juhtuks midagi hullu. Vaatasin saali ja nägin tervet rida inimesi, kes kannavad koguduses vastutust ja suudavad seda veel rohkemgi teha. Ja kui oleks olnud, et Märt, kes jutlustas, oleks olnud koos Gretaga sünnitusmajas (nende beebi sünnib varsti-varsti), -- ega jutlus poleks siis pidamata jäänud. Ja tehnikameeskond on suurem kui üks inimene. Ja bändi saab edukalt teha kolmekesi, nagu sel pühapäeval.

Olen osa kogudusest, mis on jätkusuutlik, arenemisvõimeline. See on hea tunne. Ja tore, et Peep ja Anna ja Einike ja Craig -- ja teised rändurid -- varsti kodutee jalge alla võtavad. Nii et möödunud pühapäev oli niiöelda õppus, kuiv trenn... Hästi läks.

02 November 2007

Lühikese ja lihtsa kiituseks

Mõnda jutlustajat lihtsalt on parem kuulata kui teist. Eks neid erinevaid faktoreid, mis minu jaoks teeb kõne heaks, ole mitmeid:
- kas kõneleja paneb sõnumisse oma südame. On tal koorem, mida ta lihtsalt peab jagama kuulajatega
- on ta autentne ja siiras. Ennasttäis olek ning teesklemine paistab alati välja
- illustratiivne ning näitlik. Nalja peab ka saama
- kas kõnelejal on ka midagi sisulist öelda. On ta veetnud tunde õppides, kuulates ja kogudes. On ta edastamas vaid kuuldut või on ta õpitu enda jaoks isiklikustanud ning oma elus rakendanud.
- ja lõppeks, kas Jumal kõneleb tema kaudu (see faktor võib eelmiste olemasolu teha tühiseks)

Keelekasutus on ka kõigil erinev. Kes kasutab rikast sõnavara, ilusaid pikki lauseid. Mõni kasutab lühikesi lauseid ja lihtsaid sõnu. Mina tihti puterdan ning koostan segaseid lauseid, kuna lauset alustades pole täpset aimu kuhu ma sellega välja jõuan ning nii on grammaatilised vead kerged tulema. See on ka üks asi, mis mind oma jutluseid hiljem õppimise eesmärgil kuulates kõige rohkem häirib.

Väidetavalt on igal inimesel oma kommunikatsiooni sõrmejälg, mis neid väga selgelt iseloomustab. Just selles osas, milliseid sõnu ja kuidas ta kasutab. Siin on üks tore artikkel selle kohta. Selle sõnum on - Lihtsad ja lühikesed laused mitte lihtsalt ei müü rohkem raamatuid vaid ka aitavad ideedel kiiremini ja kaugemale levida."

Sõnade keerukust ning lausete pikkust analüüsiv tabel

Kas see tähendab seda, et tänases ühiskonnas peaksime jutlustamisel kasutama võimalikult lihtsaid sõnu ning lühikesi lauseid, sest see on mis "kohale jõuab"? Kui see nii on siis on see heaks uudiseks mõnele meist, kuid kurvastuseks meie intelligentsematele vendadele/õdedele.

Mis paneb sind kõnelejat kuulama?

01 November 2007

Kuidas luua põnevat uudist (+7)

Ajakirjanikele õpetatakse koolis, kuidas uudist kirjutada. Tegelikult ei ole see lihtsalt anni-põhine sõnadevuristamine, vaid selles on ka omad kavalad mustrid sees. Nii nagu näitlejatele õpetatakse Stanislavski meetodit, viiuldajatele Alexandri tehnikat...

Nõnda on olemas kommunikaatoritel “7 uudisväärtust”. Öeldakse, et need on väärtused, mida tuleb kommunikaatoril kaaluda läbi enne kirjutamist, kuid ka kirjutades, ning isegi peale kirjutamist. Need on.


“7 uudisväärtust”

  1. Mõjukus miks see peaks kuulajale korda minema?

  1. Ebatavalisus on selles midagi ootamatut või ülivõrdelist?

  1. Prominendid kes on selle loo peategelased?

  1. Konfliktmilles seisneb sündmuse konflikt?

  2. Lähedus millega peaks kuulajad samastuma?

  3. Värskusmis selles uut on?

  4. Aktuaalsushaakub see mõne õhusoleva teemaga?


Ehk, miks mõned

sõnumid jõuavad

kuulajani, ja miks

mõnda uudist isegi

ei panna tähele?


Ja jee! Olen ühtlasi avastanud, et kui lugusid jutustada lihtsalt sõprade ees, siis neid reegleid saab samal viisil kasutada. Ja ei ole see üldse nii, et kõike kuulatakse! On asju, mida inimesed kuulata tahavad. Ning asju, mis justkui iseenesest läbi kõrvavaigugi kostuvad.

Head uudistamist sulle!

31 October 2007

Exam


Its time again for me to renew my Estonian living permit, and finally after 5 years in Estonia and 3 years of marriage i am allowed to apply for an extended living permit. I am not exactly sure all the details of what it means and how long it will be for, but I know what I have to do to get it. The very first step in the process is I have to pass the beginners Estonian language exam. Assuming my registration goes okay, will be on 9.Nov. I have to complete a 1.5 hour written section and an oral examination. Once you pass this, then you can go apply for the living permit. The language exam is very scary. I know that I can get by with my language, but have i progressed enough to pass the exam?

So, I am writing to ask everyone to help me over the next month to get ready for this. Force me to speak as much Estonian as possible, don't let me take the easy way out.

Also, leave me some comments on some of the more important parts of Estonian language, things you think might be on a beginners exam. I need to know what all you smart Estonians are thinking and hopefully it leads to a great success.

30 October 2007

Ajalugu tuleb vastu tulevikust

Miks on ajalugu tähtis? See aitab meil mõista, kus me oleme oma teekonnal praegu, ja millised võimalused on meil suunavalikuks tulevikus. See puudutab üksikinimese elu, aga ka ühiskonna ja kiriku elu. Minevik tuleb meile vastu tulevikust. Sellepärast uuritakse oma perelugu, organisatsioonid uurivad oma arenguteed, kirikud kirjutavad oma ajalugu.

Kogudus peab teadvustama oma minevikku. Kes ja millise mõjuga aitasid kaasa koguduse rajamisel ja arengul? Kuidas mõisteti piiblit ja rakendati usuelus? Kuidas lahendati kitsaskohti? Millied muutused on koguduse elus, juhtimises ja jumalateenistuses aset leidnud?

See kõik ei ole ainult akadeemilise ajaloouurimise huvi, vaid väga vajalik koguduse enesemõistmise jaoks ja tema arusaamisel, kuidas Jumal toimib koguduse ja üksikkristlase elus.

Sellepärast -- koguduste materjalide kogud, protokolliraamatud, kirjavahetus ja kroonikad on osa vaimulikust elust. Osa püüdest mõista ennast ja Jumala tööd.

Niisiis, eelneva valgel, mõned praktilised märkused kristlikust vaatenurgast.

Esiteks, kirjutage, salvestage ja koguge materjale koguduste ja vaimulike juhtide elusündmuste kohta. See on väga oluline! Kui kogudusel pole oma arhiivi või kroonikaraamatut, siis on aeg see rajada.

Teiseks, koguduse või kristliku kiriku ajalooga tutvumine teeb meid alandlikumaks. Me näeme viltuminekuid, kordaminekuid ja korrigeerimise võimalusi. Ja õpime lugupidavalt kuulama varem elanud vendi ja õdesid. Ajaloo tundmaõppimine on sel moel mõistetuna osa spiritualiteedist, pühitsusprotsessist.

Kolmandaks, Risttee koguduses algab novembri lõpus jutlusteseeria traditsiooni tähtsusest, aga ka muutumisest. Kas traditsioon kammitseb alati? Või vahest annab kindlustunnet? Jälgi Risttee reklaami jutluseseeria kohta.

Neljandaks, usuteaduslikus seminaris toimuns väga huvitav koolitus koguduse traditsiooni ja selle tõlgendamise tähtsuse kohta. Järgmine koolitus, 3. novembril, räägib aga piibli tõlgendamise võimalustest. Vaata seminari kodulehte www.kus.tartu.ee

29 October 2007

Käisin täna kirikus

Oleme viimased päevad veetnud Columbuses, OH. Tänasel pühapäeval käisin kirikus. Õigemini lausa kahes - Northwest Bible Church's ja Lifechurch.tv Second life kirikus.

Northwest kirikuga seovad Risttee kogudust läbi aastate minevad sidemed. Alates 2001 aastast on nad käinud märtsikuus Eestis English Campi läbi viimas. NW kirikust on pärit nii Viinalasside perekond kui ka Craig ja Chris. Täna oli siin tore teenistus. Kõige eredamaks hetkeks minu jaoks oli vast see, kui 52-liikmeline koor ja 25 liikmeline orkester esitas ühe väga võimsa laulu. Ja muidugi Daniel Viinalass tervitas kogu kogudust kantslist mõlemal teenistusel.

Ja siis käisin ma täna ka Lifechurch.tv Second Life virtuaalses maailmas asuvas kirikus. See oli päris vägev elamus. Muidugi ma sattusin sinna 45minutit ennem teenistuse algust, nii et teisi seal veel ei olnud, kuid sellegi poolest oli väga tore kirikus ringi kõndida ning uurida kõike mis seal on. Siin on mõned pildid ka sellest külastusest... (hmm, millegipärast on Bloggeris praegu mingi viga, mis ei lase enam pilte uploadida. Nii et nende piltidega peab pisut ootama).

Aga mõtetes olin ma ikkagi eelkõige Ristteel, sest pole paremat kohta kui kodukogudus. Huvitav kuidas algas uus seeria Rõõmuabi 1863? Ja kuidas läks Tagahoov?
Järgmisel pühapäeval oleme juba aga Atlantas, North Pointi koguduses

26 October 2007

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

25 October 2007

This Sunday

This Sunday morning Risttee starts a new series, Rõõmuabi 1863. We will be looking at the book of Philippians and how the book is essential about one man, his joy, his life and how to bring out joy in the lifes of a church. I think joy and happiness are subjects that are very important to all of us and most people are on a pursuit of happiness. I hope that in the next 4 weeks those who attend these services will discover their source for joy, how to keep and defend their joy, how to share their joy and finally what marks a joy filled life. 11:00, Näituse 26, 28.nov.2007. Here is also the video advertisement for the next series.

24 October 2007

Risttee kogudus on "cool"

Olin möödunud pühapäeval Risttee koguduse jumalateenistusel. Oli aastapäev. Ja nooruslik jumalateenistus. Ja ilmatu suur tort. Ja natuke on sellest juba siin blogis kirjutatud.

Aga sellistel hetkedel on põhjust mõelda, miks ma tunnen end selles koguduses koduselt. Igatahes ei ole vastus lihtsalt, et, noh, see on mu töö, et ikkagi pastor ja muu niisugune jutt. Teate, on olemas pastoreid, usu või ära usu, kes end oma koguduses sugugi hästi ei tunne. Aga miks mulle Risttee siis ikkagi meeldib? -- Paar asja.

Kõigepealt sellepärast, et terve see Risttee koguduse lugu on üks suur väljakutse. Mul on tunne, et ma osalen milleski põnevas ja tähendusrikkas. Milleski, mis ei ole täpselt väljamõõdetud. See ei ole mingi kosher-kogudus. Aga ta on hästi elus. Ja mulle tundub, et Jumal on tegelikes ja elusates asjades hästi lähedal.

Teiseks, mulle meeldib tohutult -- täiega -- see rahvas, kes selle koguduse kodugruppides ja noorteüritustel ja jumalateenistustel kokku tuleb. Nad on toredad. Super. Ma mõtlen mõnikord, kelleks need inimesed kord saavad. Karjääri mõttes jõuavad paljud neist kaugele, selles pole kahtlust. Aga ma mõtlen veel midagi. Ma mõtlen, et need inimesed on võimsate eeldustega, et muuta maailma paremaks -- Eestimaad, oma linna, oma kooli, töökohta. Ja mõjutada õnnistusrikkalt teisi inimesi. Ja kui ma saan, kui ma tohin, neid kasvõi pisut inspireerida ja toetada edasi arenema sellel teel -- siis on nemad ja Jumal mind sellega austanud.

Ja siis meeldib mulle loomingulisus ja sõbralikkus. Ja see, et jumalateenistuse eel saab kohvi juua. Ja et lapsed on teretulnud. Ja et jumalateenistusel on nii tõsidust kui huumorit. Ja et räägitakse tegelikest asjadest. Ja palvetatakse südamest. Ja et mitte ainult ei räägita, vaid tahetakse ka midagi teha. Kõik need Karunädalad ja veredoonorluse päevad ja loomade varjupaigas koerakuutide ehitamine. Ja mulle meeldib, et raskusi ei kardeta, vaid nendega tegeldakse. Noh, neid tuleb ju ikka ette, kui tegemist on elusa ja tegusa seltskonnaga.

Ah-jaa, veel üks asi, oleksin peaaegu unustanud: mind on väga inspireerinud meeskonnatöö. Näiteks see, et jutlus ei ole ühe-mehe soolo, vaid jutlusteseeriad arutatakse töörühmaga enne läbi. See on hästi "cool".

Ühesõnaga -- veel kord "Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!"

23 October 2007

Loetud päevad, tunnid ja minutid

Küllap loeb meist pea igaüks päevi millenigi:
- Maci-mehed loendavad hinge kinni pidades sekundeid Leopardi välja tulemiseni (hetkel 3 päeva, 4 tundi, 23 minutit ja 6 sekundit - vt hetkeseisu siit)
- Mõni kardab oma sünnipäeva ning tunneb hirmu läheneva tähtpäeva ning suurema aastanumbri ees, mida see endaga kaasa toob
- Lifechurch.tv interneti campuse külastajad loevad minuteid järgmise online teenistuseni - 4 päeva, 13 tundi, 21 minutit ja 42 sekundit
- Meie oma peres loeme tunde neljapäeva varahommikuni, mil astume lennukisse et järgmiseks 3 nädalaks sukelduda perekondlike kokkusaamiste ning kirikujuhtimise teemaliste konverentside keerisesse
- 200,000 kana Talleggi farmides loevad päevi oma võimaliku mihklipäeva ees, mil nad ahjudesse kühveldatakse
- 380,000 eestlast ei jõua ära oodata järgmist pühapäeva, mil võistlustules Eestimaa uued iidolid - tantsivad tähed. Eks igalühel oma lemmik - mõnel nunnu suursaadik, mõnel sarmantne Koit ja ta kihistav kaaslane, mõnel väändunud käega ja kibekiirelt liikuvate pikkade koibadega esikoolitaja Vain.

Aeg aga muudkui tormab ning need oodatud või kardetud hetked on kohe kohe käes.
Miks on küll selle väärtusliku aja kasutamine on nii raske. Vähemalt minul. Kõige rohkem vihkan ma ennast nendel hetkedel, kui ma tagasivaadats pean tõdema, et olen mõttetult kulutanud tunde ja mõnikord lausa päevi, tegeledes asjadega, mis lõppeks ei oma mingit tähendust (ja parimal juhul pakuvad vaid rahuldust ja meelelahutust antud hetkes).

Kuid mis siis on see oluline, millega ma peaks oma aega täitma. Mille nimel töötama, unistama, panustama? Eks igaüks meist pea leidma siin oma tee.
Kuid mina ei ole saanud viimastel nädalatel peast ühte lauset:
"100 aasta pärast on ainuke asi, mis mingit tähendust omab, see kas inimesel on suhe elava Jumalaga!"
Ja vat see on küll tähtis.

22 October 2007

Risttee esimene sünnipäev

"Lähen kirikusse äärmiselt suurte ootustega," ütles eelmisel aastal üks tudengineiu nimega Kadri, kui astus Sadamateatris pesitsevasse Ristteele. "Kui uus kogudus tuleb linna, siis see peab tähendama, et midagi sügavamat on toimumas."

Eile sai seesama sügava-põhjaline kogudus aastaseks, süües raudtee-liipride kõrvalasuvas hoones 15kg pulmatorti.

Peep Saar, üks koguduse pastoritest, ütles 2006. aasta 29.oktoobril (vt uudist), et viie aastaga peab Risttee kogudus saama Tartu linnas asendamatuks. Siis nüüd, kui jäänud on dealinini neli aastat, võib mõõta saavutatuid tulemusi näiteks numbrites:

- 3 erinevat asukohta kirikule (vt kolimisuudiseid)
- 15 inimest kogudusse ristitud (vt videotunnistusi)
- Kogukonna suurus 150-200 (lapsed, noored, pered)
- Korraldatud üritusi 3000-4000 inimesele (karunädalad, verepäevad, GoingUpid jmt)

Olgu siinkohal veel lisatud Salemi kiriku (meie emakoguduse) pastori Meego Remmeli tervitussõnad meie eilsel pidupäeval. Kõneleb ta musta kardina taustal:

19 October 2007

Kas kristlusefoobia kummitab?

Istusin kohvikus oma vana tuttavaga. Meiega liitus keegi tema sõpradest. Tutvusime. Rääkisime igasugu asjadest - maast ja ilmast. Huvitav oli. Korraga küsib mu uus tuttav, et millega ma tegelen. Mul on mitmeid identiteete - naerukoht -, aga seekord otsustasin ennast seostada pigem teoloogilise hariduseg. Ütlesin, et töötan Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Teoloogia ja ususeminar. Ta jäi mõttesse. "Kas see on kuidagi Oleviste kirikuga seotud?" küsis ta. - "Hmm. Mnjah. Võib ka nii ütelda." Ta teatas, et temal on töötajaid, kes Olevistest, ja et neid peab muudkui korrale kutsuma, sest nad misjoneerivad töö ajal. Ja on pealetükkivad oma usuga.
Mis ma pidin ütlema? Töö aeg on ikka töötamiseks. See on selge. Aga kui keegi räägib talle olulistest väärtustest töökaaslasega töö ajal, siis - no mis suur patt see ikka on? Inimesed ju ikka räägivad. Kui aga töö tehtud saab.

Pealetükkivus on muidugi igas asjas halb. Kui keegi sulle "sisse sõidab". Või värbama hakkab. Aga mulle tundub, et kristlastele pannakse seda ikka koledasti pahaks. Ja iga väiksematki oma veendumuste sõnastamist tõlgendatakse kohe kui ristisõda. Kui keegi õhutab sind ostma kõõmavastast shampooni või puhkuseosakuid Hispaanias, siis suhtume kuidagi rahulikumalt. Ei räägi mingist äriagentide vandenõust. Ja kui ei taha shampooni, siis ütleme seda, "paneme ukse kinni" ja elame edasi.

Aga juba see, kui keegi ütleb, et ta usub Jumalasse, ajab mõne inimese krampi ja ta tunneb et temale on suunatud jõuline vaimne invasioon. Et kristlased olgu vait nendes ajades, mis neile on olulised. No, kam-oo-oon!

Meie jutt - mu uue tuttavaga - läks päris pingeliseks (rääkisime rahulikus toonis, aga oli tunda, et õhus on elektrit), kui teemaks tuli religiooniõpetus koolis. Et see on ikka üks karm pööramine. Ma väitsin, et religioon(id) mõjutavad maailma nii oluliselt, et seda valdkonda peab tundma. Nagu loodust või inimsuhteid või majandust või filosoofiat. Ta küsis: "Kas sina laseksid mõnel turbaniga õpetajal oma lapsele religiooni õpetada?" - "Noh, kui see turbaniga on professionaalne õpetaja, ja õpetab ka teiste religioonide põhitõdesid, siis küll. Milles probleem?"

Ma arvan, et religiooniõpetus koolis ei saa - ei tohigi - võtta seda rolli ja eesmärke, mis on kirikul, aga elementaarset usulist kirjaoskust vajab iga inimene.

Tal oli veel üks oluline argument. Et tema lapsele olevat koolis räägitud jõuludest ja Jeesusest ja Jeesuse surmast ja mingist ülestõusmisest. Et laps tuli koju ja hakkas joonistama mingeid mägesid ja kolme risti. Tema tegi skandaali. Klassijuhataja - kelle tunnis teemat käsitleti - ütles, et ta rääkis lastele jõulude tähendusest ja selle peategelasest. "Aga meie peres tavaliselt niisugustel teemadel ei räägita." - "Nojah, meie peres ei räägita tavaliselt ka integraalvõrranditest, aga ega see ei tähenda, et neid ei peaks koolis õppima."

Et jutt liiga pikaks ei läheks, teen kokkuvõtte. Esiteks. Agressiivne ja taktitundetu oma usuga teistele "sisse sõitmine" on muidugi jama. Aga see ei tähenda ometi, et inimene sellest, mis talle oluline, rääkida ei tohiks. Näiteks töökaaslastega. Teiseks. See, et mõni religiooniõpetaja on olnud taktitu, ei tohiks ainet kui niisugust tähtsusetuks teha. Mul oli algkoolis üksvahe mitte just kõige parem ajalooõpetaja, aga ma ei tulnud selle pealegi -- ei tookord ega nüüd --, et sellepärast tuleks ajalugu tunniplaanist välja jätta. Kolmandaks. Mulle tundub, et kuskil kummitab mingi kummaline kristlusefoobia. Aga mis on selle põhjused?