Suurus pole oluline

Mul oli suur eelisõigus olla üks osalejatest Global Youth Initiative juubelikonverentsil Iisraelis, kus kogunesid 53 riigis töötavad misjoniorganisatsioonide liikmed. Reisil, millest võiks väga pikalt rääkida, üheks eesmärgiks oli teha Jeesuse elu ja tegevuse kontekst meile reaalsemaks ning arusaadavamaks.

Tagasi mõeldes oli üheks kõige kõnetavamaks hetkeks minu jaoks vaatepilt, mis avanes Arabeli mäelt, Galileas.

See foto meie ees näitab piltlikult kogu Jeesuse tegevuse keskpunkti tema avaliku töö jooksul. 3 aasta jooksul veetis Jeesus just siin kõige rohkem aega - Maarja Magdaleena koduküla, Kapernaum kus oli Jeesuse kodu, Galilea järv, mäejutluse mägi, kõik see mahutub sellele pildile. Vähem kui 20 km kaugusel asuvad lapsepõlvelinna Naatsaret, Kaisarea Filipi linn, Kaana küla. Just nendes kohtades veetis Jeesus kuid investeerides ja panustades oma järgijatesse, kellest said hiljem maailma muutnud revolutsiooni juhid. Kuidas küll suutis Jeesus väiksemas maalapikesel kui Tartu maakond seda saavutada?

Mõnikord me mõtleme, et selleks et Jumal saaks minu kaudu midagi suurt teha, peame me mööda maailma ringi käima ja jutlustama tuhandetele. Eestimaa tundub nii väike ja tähtsusetu, kui seda väljaspoolt vaadata. Mis on meie rahvaarv võrreldes muu maailmaga? Kas siit võib üldse midagi tulla, mis muudab maailma?

Jeesuse elu ja tegevus näitab meile, et suurus pole oluline. Peamine on järgida Jumala tahet sinu elu jaoks. Ükskõik kui väikesel või tähtsusetul maaalal tegutsedes võib sealt alguse saada maailma muutev revolutsioon.

USAs uuriti kord tuhendeid kogudusi selleks, et leida kõige kogudus, mis on kõige rohkem rajanud uusi kogudusi ja mõjutanud ülemaailmset Jumala Kuningriiki. Kõikide üllatuseks selgus, et kõikidest suurtest ja mõjukatest kogudusest kaugelt kõige esimeseks paigutus hoopis üks väikene maakolkas asuv maakirik. Sealset noortegruppi vedas eest mitte noor ja andekas noortejuht vaid pensionipõlves olev vanem naisterahvas. Ja ometi oli see kirik saatnud välja paarikümne aasta jooksul väljaläkitatud töötegijate kaudu rajanud enam kui 200 kogudust üle maailma (Uuringu tulemus tuli sellele kogudusele täieliku üllatusena, nad ise ei olnud oma edukusest isegi mitte teadlikud).

Olulisem kui suurus, asukoht või mastaapsus on meie südamehoiak, põlev armastus Kristuse vastu ja kuuletumine tema kutsumisele meie elu jaoks.

Millist 500 kirikut siis vaja on?

Jätkan liikumist edasi sellisel kõhklevust-tekitaval teemal nagu: kirikuterajamine Tartus. Täna läheme sammukese veelgi kaugemale ja seame mõned standardid uutele tulevastele kirikutele.

BTW, mul on au seda postitust kirjutada.

Oma esimeses postituses "Milleks meile-teile kirikut?" jõudsime järelduseni, et kui kogudus on tõesti Kristuse kehastus maa peal - nagu Kristus seda ise väitis. Ja kui kogudus on tõesti mõeldud kõigile - nagu Kristus seda oli... siis meil on vaja palju rohkem kirikuid! Tartusse siis umbes 500 kogukonda. ("Tartu on vaja 500 kirikut")

Ja nüüd siis läheme järgmise astmeni. Kogudus peaks olema -- st tema ülesanne on olla -- selline nagu Kristus.

Milline ta siis oli/on?
Ta oli Jumala riigi kuulutaja ja kohaletooja.

See tähendab?
Kirikuinimese elu eesmärk ei olegi taevasse saada -- vaid juba maa peal Jumala riiki üles ehitada.

Saan sellest aru nii, et Jumal on riigi valitseja. Ja kiriku ülesanne on tema tahet teostada. Tema tahteks on see, et me teda kõige tähtsamaks peaksime. Ja see väljendub selles, et me tema käske peame.

Käsk on näiteks see, kui ma oma kõige pisemaid vendasid ja imelikumaid inimesi siin Tartu linnas armastan. Neile igal päeval helistan. Julgustavaid kirju saadan. Materiaalset tuge pakun. Kutsun üles mahalammutavate mõtteviiside vastu võitlema. Propageerin naiste ja perekondade armastamist. Ja sean väljakutseid, et uuritaks veelgi detailsemalt seda üle-kõige Jumala tahet.

Et see riik üha kasvaks ja suureneks. Et need 500 kirikut niisama ei seisaks, vaid tema riigi moodustaksid.

Haiglane vandenõuteooria või pingetpakkuv tegelikkus?
Otsusta ise millest osa oled.

Verstapost missugune

Verstapostid on head - aitavad muidu ühtlaselt, kiiresti ning sujuvalt liikuvasse ajavoolu lüüa sambad, mille külge riputada mälestusevanikud.

Täna täitus minu elus üks suur verstapost. Meie pere ustaval neljarattalisel Audil sai sõidetud 300,000km.

Keskkeakriisid tunduvad ka üha varem inimestel kätte jõudvat. Paljud mu 20-dnate lõpus olevad sõbrad mõtlevad, mis verstapostideni nad oma elus jõudnud on. Ning kas kusagil kauguses üldse on veel mõnda motiveerivat eesmärki või unistust, mille poole püüelda.

Kuidas sinuga lood on?

First Pictures

Just got the first picture from the homework competition. Hanna did a good job with this. I have heard there are other pictures but I haven't recieved anyt yet, so if you don't get on the ball, then you need to become quick friends with Hanna cause she will be the bigger winner!

Kiirnuudlid versus hüva praad

Viimaste nädalate jooksul olen enda jaoks avastanud kiirnuudlid. Mulle nad täitsa maitsevad, eriti vürtsised kananuudlid. Kuigi eks nende toiteväärtus tundub olevad küll selline kahtlane. Ei tea kas liialt palju neid süües hakkaks just kolmas silm otsaette punsuma või üks käsi kärbuma, kuid mingid tagajärjed oleks küll tulemas.
Mis teeb kiirnuudlid minu jaoks ahvatlevaks on aga just nende valmistamiseks kuluv aeg ning lihtsus. Vaid keevat vett lisades on sul 1 minuti pärast valmis söödav roog.

Kuid kas pole ka meie Jumalasuhtes tihti samasugune "kiirnuudli" mentaliteet. Meil on probleem, küsimus, segadus. Me ootame, et Jumal lahendaks selle võimalikult kiiresti ja meie jaoks võimalikult lihtsalt ja valutult. Ja eks Jumal oma armust annab ka meile selliseid "kiirnuudli" söömaaegu. Kuid milline on selliste lahendust pikaajaline väärtus meie isiksuse kasvu jaoks?

Kiirnuudlieine vastand on korralik tasakaalustatut mitmekäiguline söömaaeg. Ma ise pole ausaltöeldes üldse mingi kokk (munakook, praekartulid, spagetid on minu arsenal). Kuid aidates oma abikaasat mõnikord söögivalmistamise protsessis võin tunnistada, et selles on küll midagi enamat. Tõsi see on vaeva- ja aeganõudev. Kuid kasvõi see isuäratav lõhn, mis mingi hetk hakkab märku andma valmiva tulemuse kvaliteedist ja headusest on seda vaeva väärt.

Olgu ka meil valmidus Jumalaga oma probleemidest, vaevades ja küsimustest rääkides ning lahendusi oodates võtta seda kui mitmekäigulise eine valmistamist. Vaeva kulutamine, ajaveetmine tasub seda ära, kui su isiksus kasvab sisemises küpsuses läbi selle protsessi. Tulemused kuhu me lõpeks Jumala juhtimisel väljajõuame on hoopis pikaajalisemad ning tähendusrikkamad kui "kiirnuudlieine" lahendused, mille väärtust nende saavutamise kergus vähendab.

Olgu see meile kinnituseks järgmine kord, kui me võitleme taas sama kiusatusega, ikka veel palvetame samade inimeste pärast, otsime selgust kõige segasemates olukordades ning lahendust sealt kus tundub et kõik uksed on suletud.

Ja eks ole Jumala ligiolu hõrk aimdus on väärt rohkem kui ma arvata oskan.

Külalisblogija Rodney Brown: Leadership…What are you thinking about?

Tänane kirjutada Rodney Brown töötas juhtivas rollis USA ühes kiiremini kasvavas kiirtoitlustusrestoranis Chick-fil-A, kui ta otsustas karjäärivõimalustest loobuda ning minna tööle hoopis äsja rajatud North Pointi kirikusse. Sellest otsusest on nüüdseks möödas 10aastat. Olleks üks kõige esimesi meeskonna liikmeid, on Rodney olnud osa North Pointi kasvamisest üheks USA kõige mõjukamaks ning innovatiivsemaks koguduseks. Praegu töötab Rod North Pointi koguduse misjoniosakonnas Global X, olles Eesti, Rumeenia ning Brasiila partnersuhete juhiks. Samuti on ta North Pointi Buckheadi campuse juhtkonna liige. Rodney on hetkel küll veel vallaline, kuid ta otsib usinalt endale naist.

I have recently discovered something in leadership that has really helped me, or maybe it’s an extension of something I learned years ago in leading people, as well as leading myself. It has to do with my thoughts.

Did you know that the secret conversations you have in your mind are shaping your future? We are constantly thinking about all kinds of things. Are those thoughts positive or negative? I don’t think that any thought is neutral. I remember years ago when I was thousands of miles away from home, running a business for a company in the USA. I would sometimes spend the entire day discouraged because I would be thinking of home, and what I was missing, versus what was right in front of me. I eventually asked God to help. I said “I know that I can’t help what enters my mind but I know it is my choice what I do with the thought once it enters my mind. Please bring the thought to my attention versus letting me have 10 or 15 minutes of negative thought time on it”. God began to bring the thoughts to my attention and I began to throw the thoughts out and focus on the matters at hand. The thoughts would come in and it might be 5 minutes before they were brought to my attention and then 3 minutes and then 30 seconds. That enabled me to be fully present in the situation I was in to lead the people I employed and to set record sales numbers in the business I was leading. This toned my mental muscles and helped me emotionally, relationally spiritually and physically.

Recently I have begun to take this to another level. God states clearly in Philippians 4:8, what we should be thinking about. Paul writes “Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”. Paul reminds us that we have a choice of what we think about. That sounds really good to me. How do you do this?

First, pray for God’s help. There are good thoughts and things to think about and there are bad. Ask God to help bring to your attention the thoughts you are dwelling on and then it is your choice to keep them or kick them out. I say kick out the bad. Get rid of “I can’t “ and I never”. Those thoughts will not encourage you to become the leader you want to be.

Second, focus on the good. Remember you are a new creation in Christ. You are responsible and strong. God has great plans for you and He is trustworthy. You are loved. Focus on your strengths, your blessings, your goals and all the people who love you. Let’s quit highlighting the negative and bring light to the positive.

Third, ask yourself these questions on a regular basis. Maybe as often as every morning and every night. Make a habit of asking these questions.
What are the 5 things I am thankful for right now?
What are 5 of my strengths or positive traits?
What are my 5 best achievements so far?
Who are the 5 people who love me the most?
What 5 things am I looking forward to in the next 7 days?

Each question demands a positive answer. The question leads to a better way of thinking which leads to a better way of living and leading.

“Finally friends, whatever things are true, whatever things are noble, whatever things are just, whatever things are pure, whatever things are lovely, whatever things are in good report, if there is any virtue and if there is anything praiseworthy. Meditate on these things”.

To lead others and yourself in a greater way, follow Paul’s advice. Let’s begin to see ourselves the way God sees us. We are His masterpiece!

Abiks eesmärkide püstitamisel

Craig on teinud juba 2 postitust teemal, mis puudutab eesmärkide püstitamist. Mulle väga meeldib tema üleskutse leidmaks lahendust, kuidas seatud eesmärke paremini meelespidada ja seeläbi ka paremini neid saavutada. Lisan sellele veel mõned täiendavad materjalid:

- kuula Risttee podcasti eesmärkide püstitamisest (jutlustab Peep Saar)


- loe Craigi postitust eesmärkide püstitamisest ja võistlusest, mille ta välja kuulutas


- vaata Craigi postitust, kus ta poseerib oma eesmärkidega Viini lennujaamas



Kui sul on soov kasutada sama näidislehte eesmärkide püstitamisel, mida pühapäevasel jagati, siis võid aluseks võtta alltoodud vormi.

Picture #1

So, if you haven't heard, we are having a homework competition. If you were at our Sunday Service, or you have listened to the podcast, you can hear Peeps sermon. Basically, you need to fill out the goals sheet Peep distributed on Sunday and then take a picture with it showing where you will keep it or store it or even something creative for it. Currently I am in Austria for a few days to meet about Summer English Camps. I couldn't leave home without my list so, here is a picture of mine with me in the Vienna airport. You can get an idea of what I am talking about and the best picture gets the 300eek gift certificate from La Dolce Vita.

Homework Contest

This past Sunday Peep shared a great piece of homework coming out of the sermon. He challenged all of us to think and pray about the next year and try to make some goals for our lives. Everyone was give a piece of paper with different categories on it and all we have to do is fill them in and keep the paper handy the next year and then try our best to make those goals a reality.

I love homework from services on Sunday. I believe that each Sunday every person that passes through the doors of a church should come out with something they are going to do, or change in their life the very next week. This is so important that we quickly put into practice what God tells us, otherwise we forget it and then it just becomes a nice memory.

Could you imagine that people that were at Risttee on Sunday, everyone of us, was to seek Gods guidance, complete the paper, then keep it handy and make these things happen in 2008; what kind of a church we could be. We would become a group of people who are seeking Gods face, listening to his voice and move when he says so! Risttee could become a major agent of change in Tartu. Through this maybe people would come to Christ, become better husbands, wives, fathers mothers, become more generous, more prayerful, more faithfully studying God's word, do you see where this is going, it could be revolutionary. I am getting goosebumps (kananahk) just thinking about it.

So here is the deal, we are having a little competition. The prize, a gift certificate to La Dolce Vita, great Italian pizza restaurant in Tartu. How do you win the prize? Take a picture of you with your list from Sunday showing off where your going to keep it. The best picture and location, as voted by me will win the 300eek gift certificate. I believe in this homework so much a simple prize is nothing and maybe just maybe you will give it a try and see what God wants to do in your life in 2008! I will post all the pictures as I get them here on the blog. The competition runs until 20.jaanuar.2008 17:00, so you have some time to do it. If you missed the service, it will be soon on the Internet, you can listen and then get a copy of the assignment from me. Just email me at craig@goingup.ee with any questions and most importantly your pictures!!!!!

Can't wait to see who wins!!

Piibel läbi aastaga

Kas sa soovid ühineda minuga ning lugeda 2008 aastal Piibel läbi? Veel pole liiga hilja alustada!
Ma mõtlesin järgida YouVersion plaani.
Ma ei tahaks seda teekonda üksi alata, sest siis on raskem loobuda alustatust.

Tegu on ühe minu eesmärgiga, mis ma olen püstitanud omale vaimulikus valdkonnas selleks aastaks. (Kuula ka Risttee podcasti sellest pühapäevast mis tuleb online paari päeva jooksul)

Nii et kes iganes tahab kampa lüüa, siis postita siia kommentaar või emaili mulle: peep@risttee.ee

PS Loe ka Märdi postitust

Ülevoolav lahkus

Every time if feel distant from God I give (Iga kord kui ma tunnen end Jumalast kaugel olevat ma annan). Rick Warren

Mul oli täna võimalik esmakordselt elus kuulata kõnelemas Rick Warrenit ning John Ortbergi, kelle nimed enamusele meist peaks tuttavad olema. Pole midagi öelda, see et nad mõlemad on kirjutanud raamatud, mida loevad miljonid, pole juhuslikult välja kukkunud. Nimelt on mul viimastel päevad olnud võimalik olnud osaleda konverentsil Exponential 07, mille läbivaks teemaks on "Unleashing the power of generosity in our churches" (ehk "lahkuse jõu vallapäästmine meie kirikutes"). Võin julgelt tunnistada, et Jumal on mind kõnetanud väga selgesti viimaste päevade jooksul. Mida ma olen kogenud ja näinud välja elatavat Whittieri koguduse (ja pastor Billi elus) ning mida ma olen kuulnud viimastel päevadel siit konverentsilt, on koputanud väga kuuldavalt mu südametunnistusele. Ikka ja jälle olen kuulnud lauset "Lahkeid (generous) kogudusi juhivad lahked pastorid".
Kuidas on lood minuga? Kui mu igatsuseks on näha lahkuse ja jagamise kultuuri reaalselt toimimas Risttee koguduses ning Risttee koguduse läbi, siis ei saa see juhtuda ilma et mina seda oma isikuga ja oma perega esmalt olevaks elaksin.

Istusin eile seal konverentsil oma sünnipäeva õhtul, kuulasin hämmastavid lugusid 21.sajandist, kus inimesed ja kirikud on otsustanud reaalselt välja elada Jumala Kuningriiki maa peal, ning pisarad hakkasid lõpuks silmist tulema. Sellel õhtul seal Saddlebacki kiriku saalis istudes otsustasin, et järgmist 30 aastat minu elust peab iseloomustama praegusest erinev suhtumine rahasse ja andmisesse. Mitte küsimus "Kui palju ma kristlasena pean ära andma oma sissetulekutest (kas 10% piisab? kas neto või bruto?) " vaid "Kui palju ma saan ära jagada, sellest mis Jumal mulle kinkinud on".
Mida see täpselt meie perekonnale tähendab, seda me alles oleme hakanud Annaga läbi arutama. Seega ma ei oska veel konkreetseid samme teiega jagada. Aga see vast ei olekski õige. Ma loodan need sammud oma elus teie kõigi ees hoopis nähtavaks elada.

Rick Warren paljastas ta oma järgmise raamatu esimese lause: What you think you OWN is really just a LOAN. (See mida sa arvad omavat on vaid kõigest laen).

Mul on sulle üleskutse: mida peaksid sina muutma oma elus ja harjumustes, et kahekordistada järgmise aasta jooksul oma andmist?

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

Risttee kogudus on "cool"

Olin möödunud pühapäeval Risttee koguduse jumalateenistusel. Oli aastapäev. Ja nooruslik jumalateenistus. Ja ilmatu suur tort. Ja natuke on sellest juba siin blogis kirjutatud.

Aga sellistel hetkedel on põhjust mõelda, miks ma tunnen end selles koguduses koduselt. Igatahes ei ole vastus lihtsalt, et, noh, see on mu töö, et ikkagi pastor ja muu niisugune jutt. Teate, on olemas pastoreid, usu või ära usu, kes end oma koguduses sugugi hästi ei tunne. Aga miks mulle Risttee siis ikkagi meeldib? -- Paar asja.

Kõigepealt sellepärast, et terve see Risttee koguduse lugu on üks suur väljakutse. Mul on tunne, et ma osalen milleski põnevas ja tähendusrikkas. Milleski, mis ei ole täpselt väljamõõdetud. See ei ole mingi kosher-kogudus. Aga ta on hästi elus. Ja mulle tundub, et Jumal on tegelikes ja elusates asjades hästi lähedal.

Teiseks, mulle meeldib tohutult -- täiega -- see rahvas, kes selle koguduse kodugruppides ja noorteüritustel ja jumalateenistustel kokku tuleb. Nad on toredad. Super. Ma mõtlen mõnikord, kelleks need inimesed kord saavad. Karjääri mõttes jõuavad paljud neist kaugele, selles pole kahtlust. Aga ma mõtlen veel midagi. Ma mõtlen, et need inimesed on võimsate eeldustega, et muuta maailma paremaks -- Eestimaad, oma linna, oma kooli, töökohta. Ja mõjutada õnnistusrikkalt teisi inimesi. Ja kui ma saan, kui ma tohin, neid kasvõi pisut inspireerida ja toetada edasi arenema sellel teel -- siis on nemad ja Jumal mind sellega austanud.

Ja siis meeldib mulle loomingulisus ja sõbralikkus. Ja see, et jumalateenistuse eel saab kohvi juua. Ja et lapsed on teretulnud. Ja et jumalateenistusel on nii tõsidust kui huumorit. Ja et räägitakse tegelikest asjadest. Ja palvetatakse südamest. Ja et mitte ainult ei räägita, vaid tahetakse ka midagi teha. Kõik need Karunädalad ja veredoonorluse päevad ja loomade varjupaigas koerakuutide ehitamine. Ja mulle meeldib, et raskusi ei kardeta, vaid nendega tegeldakse. Noh, neid tuleb ju ikka ette, kui tegemist on elusa ja tegusa seltskonnaga.

Ah-jaa, veel üks asi, oleksin peaaegu unustanud: mind on väga inspireerinud meeskonnatöö. Näiteks see, et jutlus ei ole ühe-mehe soolo, vaid jutlusteseeriad arutatakse töörühmaga enne läbi. See on hästi "cool".

Ühesõnaga -- veel kord "Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!"

Kuidas leida kutsumust?

Minu jaoks on see emotsionaalne teema, aga püüan kirjutada ratsionaalselt. Sain äsja kutsumuse ja nüüd mõtlen, mida öelda neile, kes veel kutsumust leidnud ei ole. Ja mida öelda neile, kel see olemas, aga ära kipuvad kaotama. Ja mida öelda neile, kelle kõrval on inimesed, kel kutsumus, aga selles kurvameelsed.

1. On levinud ütelus, et Jumalal on kõigi jaoks oma plaan. Muidu oleksime mõtteta.
2. Kuid ei ole vist õige öelda, et kõigil on oma eriline kutsumus. Muidu oleksid paljud selle ära tundnud.

Mu isa ütles eile "ei ole oluline sinu professionaalsus ja haritus. Jumal kasutab neid, kes on ustavad." Kuigi ta varastas selle tsitaadi misjonär Roosimaalt, seletab see hästi, miks ta meile - väikestele lastele - õpetas palvetades ennast nimetama "Jumala sulaseks".

1. Ei ole kõige olulisem, kas Jumal sind pidevalt kõnetab ja sa teda karvadega tunned.
2. Oluline on, et sa teda hoolimata üles-alla elust teenid. Nagu Saamuel oma esimesed aastad.

Ma ise kogesin sama asja. Olen teinud GoingUpis ja Ristteel sadat erinevat ametit. Näidelnud, meeskondi juhtinud, ideid genereerinud, juhatuses istunud, tudengitööd rajanud, kõnelnud ja isegi suvepraktikant olnud, aga mitte kunagi ma ei ole tundnud, et See Ongi minu õige koht. Alati tean, et teen õiget asja, aga täidan auku. Ma usun, et sama on teeniva meelsusega. Tuleb teha, mis teha tuleb, sest kutsumust ei saa genereerida, see tuleb-kuna-ta-tuleb.

1. Aga selles püsimises on parim motivatsioonilause, mis võimalik saada teenijana või teha teisele teenijale, on öelda: "Jumal kasutas sind!"
2. Sest nagu isa ütles, ei piisa sellest kui ütled "oled proff" või "oled haritud", loeb see, kas oleme ustavad.

Ühesõnaga, Jumala tahtes on võimalik elada.
Mina praegu küll elan.

Kõige noorem pastor EKB liidus

Täna lõppevad Kuressaares pastorite julgustamiseks ja innustamiseks mõeldud konverents "Innustus kutsumusest". 2 ööd-päeva GOSpas on tõesti olnud toredad, lõõgastavad ning üles tõstvad. Teenindus on kuninglik. Selle tõestuseks olgu kasvõi järgnev pilt 3-käigulise õhtusöögi magustoidust:


Kuid tegelikult tahtsin ma hoopis muust asjast rääkida. Nimelt sain ma siin olles teada, kes on Eesti EKBL kõige noorem pastor. Mis te arvate kes see on? Õige vastus Peep Saar. Vot mis välja tuleb.

Kogenenumate meeste kõrval olles tunnen ma muidugi, kui palju on veel ruumi kasvamiseks ning arenemiseks, kuid ennast ma otselt nii väga noorelt ju enam ei tunne ka. Ma armastan ikka öelda, et ma lähenen Jeesuse eale - st 30. Ei tea kas ma 33selt olen valmis lahkuma, kuna elutöö tehtud on. Vaevalt.

29 a. pastori vanust on Eesti kontekstis järelikult noor. Samas tean ma paljusid mehi, kes palju nooremana on saatnud suuri tegusid korda ning lausa muutnud maailma. Näiteks Steven Furtick, kes 18 kuud tagasi rajas 26 aastaselt Elevation Churchi, mida praegu (1,5 aastat hiljem) külastab pühapäeval üle 2500 inimese! Või näiteks Bill Hybels, kes oli oma 20-alguses, kui ta juhitud noorteliikumisest hakkas välja kasvama praeguseks tänast usumaastiku vast kõige rohkem mõjutanud Willow Creeki kogudus. Billy Graham oli kahekümnendate alguses, kui alustas oma kuulutustööd ning kõneles tuhandetele ja tuhandetele inimestele.

Või kui me vaatame Piiblist siis leiame sealt veel hoopis nooremaid, meie mõistes alles lapsi, keda Jumal on kasutanud. Jeesus toitis 5000 meest väikese poisi 5 leivast ja 2 kalast. Taaveti oli alles poisike, kui ta valis 5 lingukivi ning kohtus Koljatiga (vt Märdi pähklipurejate positust). Teismelise tüdruku Maarja (Jeesuse ema) usk ja valmisolek kuuletuda Jumalale., Saamuel kes mõistis väikese poisina tähelepanna Jumala häält. Timoteus, kes oli tärkavate koguduste julgustaja ning toetaja. Jne jne. Lisaks on nii paljud liikumise ja ärkamised üle maailma saanud alguse just noorte inimeste palvetest, igatsusest ning enda üleandmisest Jumalale.

Noorus pole kunagi olnud Jumalale takistuseks tegutsemiseks. Mõnikord on see lausa olnud eelduseks.

Just 300 days!

300 days ago I had a personal triumph. Nothing really life changing for anyone else, but or me, building a retaining wall and then finishing our carport and parking area was a major accomplishment. I had to poor concrete, lay a bunch of FIBO block and then fill it in, rent a cool tamper and then after sometime I was able to park my car under the car port and enjoy rain free and snow free moments getting in and out of my car. Also, no annoying frost to scrape in the morning. Well, in just 300 days my work has now fallen apart. See I had an older car that went through some tough times. I didn't have the money to fix it, so it sat there and sat there, right on the edge of my wall. Also, I noticed a portion of the wall was wet all the time, weakening the wall. Yesterday I tried to get the car out so we could fill in some low spots where the gravel had settled. Well to my horror, the wall started to fall down. Now, at first glance its still standing, but upon closer inspection, you can clearly see its large crack and a good lean in it.

When I saw this yesterday I went in to a huge depression and still feel it now. Something I worked so hard and long on, is now on the edge of destruction. I went from Nehemiah to Jericho in only 300 days. As I thought about this situation from a spiritual perspective, I saw a clear lesson.

You can build your life on a strong foundation, but extended exposure to dangerous situations or elements can bring destruction. So often I don't realize the effect everything around me is having. I just don't think about it. But if one consistent message keeps coming to me and I don't counter it, or deal with it, then it start to rot and decay my life. Little by little. The water the kept flowing onto my wall could have been easily diverted away from the wall into the back yard where its needed. A few hours and it would have been done, but I just didn't want to deal with it, I knew it could be a problem, but never realized the effect it was having on the entire wall. Stones that are 4 meters away are now in the wrong place because of a little rain running off my roof and then onto the top of my wall.

In your life are there things that are slowly eroding away you true identity. Are you exposing yourself to people or situations that are unhealthy or destructive? Are you living a naive existence, assuming that you are the true source of strength and that nothing else can affect you unless you allow it? For me, its back to my wall soon to see if I can repair it, or just tear it down and start again. Either way I have to do something, or my neighbor will end up with my driveway in his yard.

Ületada oma saatust

Tuhnisin vanades ajakirjades. Et kirjutada natuke Eesti baptistide alguaegade suurkujust Andres Tetermannist. Nojah, ma ei arvagi, et kõik lugejad peaksid teadma, kes oli Andres Tetermann. Aga just sellepärast tasub edasi lugeda.

Andres Tetermann oli mees, kes tõusis kõrgemale oma saatusest. Sündis 1854. aastal Pärnu lähedal Tammistes. Talupoiss. Temas oli maalähedast intelligentsust. Musikaalne. Nii, et külakõrtsis oli tema viiulimäng ikka teretulnud. Aga just usuline huvi ja muutus aitas tal tõusta kõrgemale oma saatusest. Ta ei mänginud oma elu külakõrtsis maha, ei matnud seda ka vaevalistesse Pärnumaa põldudesse.

Temast sai fenomen Eesti usulise muusika vallas. Mitmed täna vabakogudustes lauldavad laulud on Tetermanni tõlgitud või kirjutatud. Ta õppis saksa keelt. Ta murdis pead kreeka keele kallal. Ta kogus endale väikese, kuid arvestatava raamatukogu. Ikka selleks, et paremini mõista, mis tähendus on piiblil tänase päeva ja tema enda ning koguduse elu jaoks. Ta kirjutas ja kirjutas ja tõlkis ja kirjutas jälle. Ta pani aluse vabakoguduse ajakirjandusele. Ajakiri Teekäija on tema asutatud. Temas oli piisavalt seikluslikkust, et veel vanas eas siirduda Ameerikasse, New Yorki. Seal ta puhkab tänaseni.

Mees, kes tõusis kõrgemale oma saatusest. Vaat see on vägev usk, mis aitab inimesel ületada oma ettemääratust. Iseloomu "geene". Kasvatuse "geene". Kultuuri "geene". Sest rohkem kui "geenid", määrab inimese elu kulgu tema mõtlemine. Ja usk Jumalasse, mis paneb inimest mõtlema paremini, suuremeelsemalt, loomingulisemalt, teenivamalt -- see on vägev usk.

Suhteid luuakse kolme päevaga

Suhe kahe inimese vahel tekib maksimaalselt kolme päevaga. Kui aga käes on neljas kohtumine, siis lööb kell ja võimalused, vupsti! läinud. Võõrad jäävad võõraks.

Kui aga kolmekas siiski õnnestus, on siginenud kahe inimese vahele väikene side, mille nimeks suhe.

Avastasin selle seaduspärasuse siis, kui tulin Soome tehasesse tööle. Oli esimene tööpäev, ja palju uusi nägusid... peamiselt uudishimulikke. Kuid kuna hakkasin keskenduma tööle, ja mõtlesin, et "ah mis neist jutuajamistest ikka, nii-kui-nii lähen paari kuu pärast tagasi kodumaale", siis kolme kohtumise möödudes olimegi jäänud peanoogutuse tasemele. Selle vennaga aga kellega sattusime suhtlema - sest juhtumisi töötasime sama pingi peal, lihtsalt erinevates vahetustes - sellega jäime suhtlema. Iga kord kui kohtusime.

Teisi suhteid aga ei taibanud ehitada... ja ega ma seal väga ei kohanenudki.

Läksin siis teise tehasesse. Õnneks oli see tunduvalt väiksem. Kõik üheskoos nagu mesilaspere. Ja kuna ma kohe algul vajasin mitme mehe abi, siis olin sunnitud minema nende juurde, ja lisaks abipalvele kätt suruma ja nime vahetama. Õhustik hoobilt tunduvalt sõbralikum. Mispeale võis hommikul rahuliku peaga ärgata -- teadmises, et tehases on vähemalt mõned rääkivad näod...

...ja seda vaid seepärast, et kasutasin esimest võimalust. Esimest päeva.

Aga ega see "3-päeva suhe" pole vaid reegel töömaailmas. Sama on kirikutes ja kõikjal mujal -- mäletan, kui esimestel pühapäevadel tulime siinsesse rootsikeelsesse nelipühikirikusse. Siis oli naeratajaid iga ukse peal. Mõni tuli kätt suruma. Mõni ütles "hej". Enamikust aga jalutasime kiiruga mööda... ebameeldiv see ju?

Siiski, esimestel nädalatel kutsuti meid grillikale, kodugruppidesse. Aga kui me passiivset joont jätkasime, ega omapoolset initsiatiivi ("kuule, mis su telefoninumber on?") välja ei näidanud, siis suhted jäidki selliseks... kuidas nüüd öelda... illusoorseks. Justkui kolm münti mänguautomaadis, millega võitu välja ei õnnestunud meelitada.

Ja nüüd on ainsad, kes kirikus meie juurde jalutavad ja kätt suruvad, pastorid. Tuleb tunnistada, et vähemalt nemad oskavad suhteid luua. Ilmselt seepärast, et teavad, kui oluline see on.

Torutehases töötav usklik mees
võõral maal

Varem samal teemal:
"Orkutis testitakse sõprust" (5.juuni 2007)
"Good friend" (26.juuni 2007)

Lihtsalt vastupandamatu kogudus

Milline peaks olema kirik 21. sajandil?

Minu veendumus ja unistus on, et kirik peaks olema vastupandamatu!...
Nii nagu Jeesuski, kes ei jätnud kunagi inimesi ükskõikseks - nad kas võtsid ta vastu või hakkasid teda vihkama. Ta sõnum puudutas, ta elu pani võtma seisukohta, ta arvamus nõustuma või vaidlema.

Kas pühapäevased teenistused võiksid olla kohaks, kuhu minemist ei jõua ma ära oodata. Selle pärast mis seal toimub ning KES seal kohal on. Kodugruppide kokkusaamised kohad, millest ma mingil juhul ei taha puududa, kuna seal on mu parimad sõbrad ja teekaaslased. Tagahoov koht, kuhu minekuks ajavad lapsed pühapäeva hommikul oma vanemad varem üles, et nad mingil juhul sinna ei hilineks. Vastupandamatud keskkonnad, vastupandamatu armastus ning vastupandamatu Jumal tegutsemas.

Risttee kogudus on ajendatud unistusest vastupandamatust kogudusest, kus Jumal on reaalselt kohal ning muudab elusid. Alustades peagi uut aktiivset tegutsemisperioodi (mitte et suvi pole olnud koguduse elus tihe) pole olulisemat, kui et me ühise kogukonnana alustaksime seda teekodna ühendatud ühest eesmärgist ning visioonist.

Sellest pühapäevast algab visiooniseeria "Lihtsalt vastupandamatu" kus me kolme nädala jooksul vaatame:
1. Mis on ainus põhjus Risttee koguduse eksisteerimiseks ja mis on meie suurim igatsus
2. Kuidas me tahame saavutada seda, milleks me oleme kutsutud kogudusena
3. Mida tähendab see kõik minu jaoks, ehk mis on minu kui üksikisiku osa selles suuremas visioonis.

Kui Risttee kogudus on sulle vaimulikuks koduks, siis palun tee kõik endast olenev et nendel nädalatel kohal olla. Pole olulisemat kui olla üks kogudus, ühendatud ühe visiooni alla. Ühise eesmärgi, koorma ning unistusega.

Nagu ikka valmivad teenistustest ka podcastid, mida saad sa kuulata kui sul pole võimalik ise kohal olla.

Lastetegemine pakub pinget

Tunnistan siin avalikult, et oma esimese abieluaasta olen mõelnud (arvatavasti keskmisest eesti mehest rohkem) lastetegemisest ja perekonna loomisest.

Oma mõtetes aga olen jõudnud paari järelduseni, mille nimel mehed, naised kui kirikud peaksid rohkem pingutama. Päris tõsiselt.

Eilse ristusid kaks juhtumit. Mulle teatati, et meie suguvõssa tulevad ka kaksikud. Täitsa lähedale, õe perekonda. Ning selle uudisega sattus kokku see, et juhtusin vaatama järjekordset filmi ("The Good Shepherd"), kus peategelasel konflikt perekonna ja töö vahel (kusjuures, see pea igas filmis!).

Isa ei suutnud pojale olla isaks ja selle tulemusena ei varisenud kokku mitte ainult nende perekond, vaid pikas plaanis ka töö.

Üldse veider, et miks on filmides peategelased just sellised, kes on kõvad mehed tööl, aga äpud kodus. Miks ei ole vastupidi? Äpud tööl, aga kõvad mehed kodus... on see reaalsusepeegeledus?

1. Mehed, ma mõtlen nii, et meile ei ole piisavalt pinget pakutud. Mitte keegi ei tule üle tänava, et vaadata su punast pereautot, mille pagasnikus on lapsekäru, ja külgedel kleepsud kirjaga: "perekond". Või kui minna kellelegi külla, ühes käes kotitäis mähkmeid - ega siis väga lahendana ennast ei tunne. Pereisad ja abielumehed ei ole kuigi atraktiivsed, tuleb tunnistada...

Aga see ei tähenda, et me ise ei võiks perekonnapeaks olemises pinget leida. Küsida endalt, kas suudan teha oma naise nii õnnelikuks, et ta selle - minu headuse - oma elu lõpul suudab sõnastada, huuled rõõmsalt kaardus? Kas ma suudan kasvatada lapse(d), kes ka 20 aasta pärast tulevad väikest hurtat appi ehitama? Või enam veel, suudame me luua perekonnad, kus ka lapselapsed ja lapselapselapsed vanemate õpetatud printsiipe mäletavad?

Pakun et 95% meestest seda ei suuda... töömees on palju kergem olla. Töö ei paku enam mingit pinget, kui nii mõelda.

2. Naised, ma küll ei tea, mis tähendab olla teie nahas (ja ega väga tahagi seal olla), aga ma kujutan ette, et mitte keegi teist ei ole eluga rahul, kui kodus on kehv mees? Aga see viib vastutuse sinuni, sest kui kõrged on (või olid) sinu seatud standardid? Kas otsi(si)d meest, kes otsib pinget?

Kui ei, siis kahtlen, et suudad üksi perekonna õnnelikuks teha. Veel vähem siis jumalakartlikke lapsi kasvatada. Ma mõtlen küll, et kui mees on siga, siis miks loomaga abielluda? Inimene väärib enda kõrvale inimest. Ei maksa ka unustada, et naisel on mehevalikul niisama suur roll kui mehel naisevalikul. Otsi meest, kes otsib pinget.

3. ja kirikud, kuigi teie praegune sihtgrupp tundub olevat jätkuvalt naine (ja tihti ka lesk), siis siiski peaksite pakkuma 1) meestele pinget, et 2) naistel oleks võïmalik neid mehi leida. Mulle tundub küll, et kantslis räägitakse liiga palju pehmekestest (ja pisut naiselikest) väärtustest. Aga pakkuge pinget ka! Looge kasvõi teenistusi, mis ainult meestele. Polariseerige neid headeks ja halbadeks. Andke neile mängureeglid, nad armastavad neid! Öelge avalikult välja, et tõelised tegijad on perekonnapead. Need, kes suudavad kasvatada palju jumalakartlikke lapsi, teha oma abikaasad mitte ilusaks, aga eelkõïge õnnelikuks.

Koguduse ülesehitamine tähendab ka perekondade ülesehitamist.

Eile siis sain teada, et kõrvalperekonda tulevad kaksikud. Väga võïmas! Tundub, et meie perekonna lastetegemis ja perekonnaloomisralli on alanud! (4 last tuleb 3 kuu jooksul) Praegu juhib Craig. Peep sammub tihedalt sabas. Märt saab oktoobris kolmanda koha (mis tõsi küll, jaanuaris ära võetakse).

Aga tahaksingi öelda sulle Lehtsaare Henri, et kuigi te nõnda suure sammu astusite, ja sina nii kõva mees olid... siis siiski püsin kannul. Ja aitäh, et sa mind sellega kahekordselt inspireerisid!

Meil ongi kohe-kohe mähkulaud väljavalitud. Võistlus alles algas! Jess!