Esimene hall karv ja ristimine

Täna leidsin juustest esimese halli karva. Aga ma pole veerand sajanditki vana... ja eile tundsin ennast ka päris vanana. Sest siis ristiti Risttee kogudusse 9 uut liiget ning mulle meenus, kuidas ma ise 6 aastat tagasi ristitud sain ja milline ma siis olin...

...sest see oli jupp aega tagasi ja siis oli neid noorusaja tundeid kuidagi rohkem...

1. Kunagi ma arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui sääred karvaseks lähevad.
2. Siis arvasin, et saan täiskasvanuks siis, kui passi saan.
3. Edasi oli mu oletus, et ehk olen ma täiskasvanu siis, kui valima saan minna...
4. Või kui mul lubatakse kasiinosse minna ja hoopis mina ütlen turvameestele "ei".
5. Või kui abiellun? Või kui ülikooli lõpetan?

Ei seda ega teist. Täiskasvanuks olemist kui sellist pole olemas. Ja nagu psühholoog Tõnu Lehtsaar kinnitas, pole olemas ka keskea kriisi. See on müüt.

Ometigi meid kutsutakse saama usus täisealisteks, suurteks. Usuisadeks. Emapiimast välja kasvama.

Seega ma imetlen neid ristituid, kes võtavad oma usku tõsiselt ja teevad sellise otsuse, mis neid täiesti uude usuvanusesse viib. Kuid, finiš see pole, tõsisem jooks alles algab!

Ja selle halli karva, mis leidsin, tõmbasin peast.

Tiredness

Tiredness is something we all seem to suffer from most of the time. The feeling that you can barely keep your eyes open. For me, when I am tired I slow down, but the world around me, seems to speed up. Its like as I move my head, the things I see get blurry. Reena asks me questions, I hear them, but it takes me a while to answer because it takes me so long to process. Yesterday was a day when I was terrible tired and this evening, I feel it again. I get like this when I just do too much and don't take some down time. But my thought is why do I and others feel this more than feeling good? Why do we live lives or walk through our lives barely awake. We long for our bed or time to just do nothing, more than living life to its fullest. Sometimes this can go on for days, weeks and even months. Its an awful to go through life and something I want to change. But how, what steps can I take? What do I have to cut out or start to do to feel more live when my eyes are open?

For one, I have to find my source of energy and then let it fill me up. Two places give me a lot of energy, my time with God daily and second is time with my boys and Reena. Often, life is too busy for these, and I run through my day and feel completely empty and wonder why, but I know the answer. Sometime I am tired and sit on the couch at home with Reena and I feel too tired to listen to her talk about her day, so I don't give her attention she needs and then usually that situation ends up not so good.

What recharges you? What gives you energy? Once you know, how are you making time for these things and how are making the most of those oppurtunities?

I bet if we could all do this, we might get an idea of what life is really all about!

Jalgpallist ja kristlikust elust

Vaatasin jalgpalli. Ikka seda ajaloolist mängu. Eestlased kaotasid Inglismaale 0:3. Noh, igatahes mitte 0:4. Jah.

Jalgpallis on tähtis sihikindlus, pühendumine ja meeskonnatunnetus. Kristlastel on jalgpallist midagi õppida. Ma ei ole suurem efektiivsuse fänn -- et paneme eesmärgid kirja, näiteks et kolme aasta pärast peab Eesti EKB liit kasvama 20%, ja siis teeme reklaami, ja muudkui mõõdame tulemusi. See on niisugune turundusfilosoofia, millesse kristlik kirik peaks prohvetliku kriitikaga suhtuma.

Aga teine äärmus on kah kole. Et kirik ei mõtle üldse, kuhu ta tahab areneda. Et elatakse arusaamas "Nii on alati olnud. Nii ka jäägu." Tegelikult ei jää, sest mis ei arene edasi, see kahaneb, lahtub, lahustub, hajub... Nii et sihikindlus küll, aga vahest mitte lihtsalt numbrites, vaid eluviisis, samuti koguduslikes praktikates. Et ei oleks ainult ühe-päeva ettevõtmisi, vaid korduvaid, traditsiooniks kujunevaid praktikaid.

Pühendumisest ja meeskonnatunnetusest võib ju lugeja ise edasi mõelda. Ja vahest kommenteerida...

Ahah, ühes telesaates ütles keegi kõva piljardimängija, et kui maailmatasemel piljardit mängida, siis tuleb päevas seitse-kaheksa tundi harjutada. Et see on eluviis. Et kui, siis täiega. Ja kui olla kristlane, siis igatahes täiega.

Postimehe mälumäng

6.juuni Postimehe mälumängu 3. küsimus:

Tartus tegutseb kogudus, mille motoks on "Kirik teistele, kodu kõigile". Esimene ristimine toimus kirikus 2006. aastal ja see viidi läbi Emajõe Ärikeskuse luksuslikus basseinis. Mis kogudus? Nii kogudus kui uus pühakoda said nime pühakoju asukohast tulenevalt.

Kas sina tead õiget vastust?

PS Faktiviga on muidugi ristimise toimumisaasta, mis peaks olema hoopis 2007

Elu-muutvad 90 minutit

Mul on üks väga hea sõber, Egert, kellega me käisime 4 aastat koos ülikoolis ning õppisime kõrgemat matti ning informaatikat. Küll sai loengutes juttu aetud, töödest läbi kukutud ning üheskoos kodutöid tehtud. Ülikooli ajal oli Egert pigem ateist (või siis agnostik, võta sa kinni). Igatahes nende aastate jooksul ei suutnud ma tuvastada temas erilist huvi vaimsete asjade vastu. Kui ta kohtas aga oma tulevast abikaasat, hakkasid asjad muutuma, ning ta asus vaimse otsingu teele. Käinud üheskoos läbi shamanismi on nad praeguseks välja jõudnud idamaiste usunditeni. Täpsemalt Art of Living'uni.

Eile käisin korraks Egertil külas ning ta näitas mulle ka oma kodu meditatsiooni ruumi. Siirat huvi tundes küsisin ma temalt, et kui tihti ning kui mitu minutit ta päevas veedab meditatsiooni protsessis. Egert vastus oli järgmine:
Hommikul tõuseb ta kell 6. Hommikune rituaal algab pesemisega, millele järgneb jooga ning seejärel meditatsioon. Kokku 1,5 tundi! Ja nii igal hommikul. Ning õhtuti taaskord pesemine ning meditatsioon. Respect!

Millal veetsin mina veendunud kristlasena hommikul 1,5 tundi universumi Loojaga? Millal ma püüdsin nõnda pühendunult kuulata oma Päästja Jeesuse häält? Ma pean küll tunnistama, et minu puhul on pigem 30 minutit väga hea tulemus. Ja milline on nende minutite kvaliteet? Ning mõnikord, häbi küll tunnistada, on nii kiire, et hommikul jääb aeg Jumalaga kahekesi veetmata! (M.Luter on öelnud kord kuldsed sõnad: "Mul on liiga kiire selleks, et mitte palvetada"!)

Mis muutuks sinu elus kui sa veedaksid regulaarselt iga päev vähemalt 90 minutit Jumalaga? Kui lähedalt sa teda tundma õpiksid? Kui selgelt kuuleksid tema häält? Kuidas näeksid tulevikku ning oma rolli selles? Kuidas kehastaksid ning elaksid välja Jumala armastus selles maailmas?

90 minutit! Sa oled mu eeskuju Egert!

PS EQ, ma loodan et ma ei pannud väga mööda oma looga. Eks sa paranda mind kui tegin seda.

Orkutis testitakse sõprust

Iga inimese Orkuti-tutvusringkonnas on vähemalt kolm inimest, kes otsustavad vähemalt kord aastas panna omavahelise sõpruse proovile. Nende plaan iseenesest on väga lihtne... nad mängivad sellisel õrnal teemal nagu sünnipäev.

Mõnel on seal sõpru 50, teisel 100. On terve rida inimesi, kellel 300 ja mõnel tõelisel virtuaalsel seltskonnalõvil ligi 1000. Igaüks neist on potentsiaalne sõpruse testija! Mida ta teeb?

Ta teab, et terve hulk ta tuttavatest hoiab silma peal sellel, kuna tal on sünnipäev. Orkut oleks nagu kalender... ja just sellist rutiini silmas pidades ta kustutab neist dokumentidest oma sünnipäeva ja ootab siis, et sellest hoolimata ta skräppbookki (märkmikku) õnnitlusi kirjutataks.

Ta lihtsalt tahab teada, kas ta on virtuaalne sõber. Ja kes päris sõber... mõni minu sõpradest on teinud nii:

1. Muutnud oma sünnipäeva kolmel korral aastas. Ja saanud seeläbi 3-kordseid õnnitlussoove! Haugi mäluga sõbrad, või mis?
2. Toonud oma sünnipäeva mitu kuud varasemaks. Ja saanud seeläbi täiesti erakordseid õnnesoove, siis kui ei peaks. Ebateadlikud sõbrad, või mis?
3. Kustutanud oma sünnipäevadaatumi kalendrist üldse. Ja seepärast on ta saanud mitu ja mitu lehekülge vähem õnnesoove kui muidu. Huvitundmatud sõbrad, või mis?

Inimesed tahavad jätkuvalt kogeda seda, et neid oleks meeles peetud, isiklikult ja päevapealt väärtustatud. Orkut on aga loonud uue mugava keskkonna, kus enam sõpruse nimel pingutama ei pea. Lihtsalt lähed ja toksid oma õnnesoovi sisse ja võid rahulikult hommikukohvi edasi juua...

Asja miinus on seejuures see, et inimesed nagu mina... meie usaldust kasutatakse ära. Oleme andnud Orkutile voli otsustada, kuna on mu sõbral sünnipäev ja seega isiklikke märkmikke enam kaasas ei kanna.

Sellega defineeritakse minu sõprussuhted enne, kui mina üldse jaole pääsen. Mulle ei antagi tegelikult võimalust tõestada seda, et ma tegelikult hoolin!

Mida siis teha?
1. Osta oma märkmik
2. Kirjuta sinna kõigi oma sõprade sünnipäevad
3. Pea neid meeles
4. Tunne mõnu sellest, kui hea sõber sa oled

Hea sõna

Me unustame mõnikord, et vajame head sõna. Me unustame, et head sõna vajavad ka inimesed, kellega kohtume, kes on meie ümber. Oleme nii hõivatud õigluse tagaajamisest, tõe jaluleseadmisest või lihtsalt nii iseenesesse süvenenud, et pole aega... Aga hea sõna on meil kõigil tarvis.

Mu abikaasa Einike rääkis mulle sellise loo, mis juhtus paar päeva tagasi. Ta läks lasteaeda meie noorema pojaga, kes praegu kasutab karke. (Nojah, ta on nendest tüdinud ja kasutab neid tihti akrobaatikariistadena, aga arsti nõue on, et karke tuleb kasutada kuni novembrini.) Kui Timoteos, kargud kaenlas, autost välja ronis, möödus keegi vene keelt kõnelev lüheldane mees. Ta ütles midagi, millest Einike kohe aru ei saanud. Ei oska ju mööduja kommentaare tähelepanuga kuulata. Pealegi, kui öeldakse midagi vene keeles.

Mees ütles veel midagi. Ja siis sai Einike aru. Zdorovyi ja baren kõlasid tuttavalt. Mees ütles karkudega poisile häid sõnu. Umbes nii, et oled tubli ja sinust saab terve poiss. -- See häid sõnu ütlev võõras andis päevale erilise sära.

Kas nõnda avaldub meile midagi Jumala hoolimisest? Võõras möödujas, kelleski, kes kõneleb prohvetlikult ise seda teadmata, halastajas samaarlases, inimeses, kes suuremeelselt ja spontaanselt jagab headust, ületades nõnda eelarvamuste müüre.

Sellele tavalisele vene mehele oleks mul piinlik hakata rääkima integreerumisest. Ta on lihtsalt hea inimene. Ja mulle tundub, et sellest on küll.