Piibli lugu Joosepist

Viimasel pühapäeval oli Risttee koguduse jututeemaks Piibli tegelane Joosep. Nojah, plaanitud piknik Atlantise kõrval kolis küll tavapärastesse ruumidesse Näituse tänaval, aga sellest polnud midagi...

Joosepi ja tema vendade loo leiab huviline Esimesest Moosese raamtust. Tegelikult on see lugu sellest, kuidas Jumal kujundab noort juhitalendiga meest. Nii et tegelikult Jumala lugu. Ja meie lugu.

Paar märkust. Esiteks, vangiviidud nooruk, kellest sai maailmariigi peaminister, oli oma elu otsustavalt muutvate sündmuste ajal väga noor. Konflikt vendadega, nooruslik uljus ja natukene nina püsti ajamist -- alla-kahekümne aastasele kohane. Teiseks, Joosepi eeldused kujuneda juhiks, ei olnud just soodsad. Ei saa öelda, et isa eriline soosing tema suhtes, mis vendades kadedust tekitas, oleks olnud pedagoogiliselt väga küps. Aga mitte noorus või perekondlik minevik ei defineeri meid. Vaid see, kelleks võime saada... See on esimene mõte, mis tuleb pähe Joosepi-lugu lugedes.

Teine mõttevälgatus seondub läbi elu kitsaskohtade minema pidanud noore mehe õppetundidega. Ta pidi õppima kahte asja. Esiteks, empaatiavõimet. Oskust panna ennast teise inimese olukorda. 1. Moosese raamatu peatükid 37-45 räägivad sellest, kuidas Joosep seda õppis. Ja teine õppetund oli suuremeelsuse ja andestuse õppetund. Andestada vendadele, kättemaksu asemel -- see polnud sugugi lihtne. Aga tolleks ajaks umbes kolmekümne aastaseks saanud mees sai endast võitu. Kaks olulist oskust juhi jaoks -- empaatiavõime ja suuremeelsus.

Kes võiks öelda, et mitme tuhande aasta vanusest lood kuuluvad minevikku. Kaugeltki mitte.

Kõikvõimas Evan

Eile õhtul käisime abikaasaga üle paari aasta jälle kinos. Viisime oma väikese tütre vanaisa Lindeni juurde hoidmiseks (kes ta viis kohe Selverisse ning seejärel suurele suvepiknikule, kus teda kõik vanatädid põsest näpistama hakkasid, nii et järgmised 40 minutit Emma lihtsalt karjus). Tartu Ekraani kinosaal oli ikka samasugune nagu ma seda mäletasin - lihtsalt popcorni, koka ning kinopiltihinnad olid tõusnud viimasest külaskäigust alates.

Film mida me vaatama läksime, oli Kõikvõimas Evan. Olles näinud filmi eelkäijat Kõikvõimas Bruce, olid me ootused üsnagi kõrged. Samuti olime ennem vaadanud paari reklaamklippi mis tundisid väga naljakad. Lühidalt kokkuvõttes peab ütlema - me ei pettunud kohe üldse ning tegu oli ühe parima filmiga, mida viimasel ajal oleme näinud.

Lühidalt filmi sisust:
Kõikvõimsast Brucest tuttav uudistediktor Evan Baxter on filmi peategelaseks. Temast on saanud kongresmen, kelle loosungiks on "Muuta maailma". Uues kohas sisse elades hakkavad asjad aga vägisi kiiva kiskuma, kui talle ilmutab end Jumal, kes annab talle tõesti reaalselt maailma muutva ülesande - ehitada uus Noa laev, sest tulekul on suur üleujutus! Kuidas lugu edasi läheb, kuidas mõjub isa uus missioon tema perekonnale ning tähtsatele tööasjadele, seda tasub kindlasti vaatama minna.

Muidugi oli eriti huvitav näha, kas ja milline on filmi kristlik sõnum. Pole ju just väga palju neid filme, kus nii otseselt räägitakse Jumalast. Filmi peamiseks sõnumiks oli üldine moraalne sõnum - maailma muutmine toimub ühe heateo haaval. Samas isegi kui jätta kõrvale Noa lugu, oli filmis väga mitmeid huvitavaid ning vägagi sügavaid kristlikke mõtteid. Minu jaoks oli see lugu uskumisest ja usaldamisest, konflikte tekitav erinevus inimese lühikese ning Jumala suure perspektiivi vahel, ja lõppeks lugu Jumala armastusest ning hoolest inimese vastu.

Naerda sai palju. Muidugi oli meiega koos saalis üks seltskond inimesi, kes vahepeal lausa hüsteeriliselt naersid ning üldse kohe vait ei jäänud. Peale filmi lõppu kuulsin päris mitmete inimeste omavahelistest kommentaaridest, et ka neile oli film väga toreda mulje jätnud. Nii et küllap leiab siit vaatamist iga inimene, vaatamata oma usulistele tõekspidamistele ning veendumustele. Ma ise tahaks veel teistki korda vaadata, sest ega minusugune siis kohe ühe korraga kõigest sügavusest aru ei saa.

PS Küll need enne filmi algust näidatavad tulevaste filmide treilerid on alles hästi ja huvitavalt tehtud. Näiteks seekord nägin ma vähemalt 4 tutvustust, mille põhjal ma otsustasin, et tahaks neid filme kindlasti näha.

Jumalateenistusest ja laulupeost

Olin sel aastal laulupeoline. Hämmastav, kui sakraalne kogemus on laulupidu. Kogu ürituses oli mitmeid jumalateenistuse elemente. Ühislaulud. Teadustaja kasutas kiriku-fraasi: "See laul on lauluraamatutes number see ja see..." Hea tuttav tunne oli. Palve haaras kaasa. Ja läks kordamisele. Looja -- hoia Eestimaad. Kirikus juhtub harva, et palve on nii võimas, et läheb kordamisele. Kaks jutlust, nagu enamikus vabakirikutes, olid kah head. Need Tõnis Mägi ja president Ilvese omad. Laulupidu pole meele lahutamiseks, vaid meele kokkuliitmiseks. Tabav, lühike ja meeldejääv. Ja osaduse kogemus -- tabamatu aga tegelik. Pastoritele võiks teha täiendõppe ülesandeks -- analüüsida, millised sarnasused ja erinevused on laulupeol ja jumalateenistusel.

Eile tõusis vestlusringis üles küsimus, kus on eestlase osaduskond. Eestlane tundub olevat hirmus individualist. Aga ainult pealiskaudsel vaatlemisel. Vähemalt kaks eestlaslikku osaduskeskkonda leidsime kiiresti: saun ja laulupidu. Aga see on vist juba natuke teine teema, nii et seda ma siin pikalt arendama ei hakka.

Vow-elamus

Astusin sisse kontorisse ning suundusin oma laua juurde. Päev oli senini olnud väga tihe ning täidetud erinevate kohtumistega, millest järgmine algamas juba vähem kui 30 minuti pärast.
Jõudes oma laua juurde, mis on rohkem segamini kui tavaliselt, nägin midagi sellist, mis oli absoluutselt mu tänase päeva, kui mitte viimaste päevade, tipphetk!

Nimelt oli Tarmo valmis saanud ning mu lauale asetanud 2 fotokollaaži Risttee koguduse ristimisteenistustest. Ja need kaks pilti haarasid mu täiesti. Neist peegeldub rõõm, ärevus, muutunud elud, ootus Jumala tegutsemise järgi.

Oliver, Timo, Kati, Evelin, Kerttu

Helena, Marju, Merilyn, Joshua, Maret, Liis, Triin, Eetel, Martin

Ristimisteenistused on olnud minu jaoks kõige rõõmsamad hetked kogu Risttee töös möödunud aasta jooksul. Nende piltide nägemine tõi need päevad taas eredalt mu silme ette.
Ja igatsus, et selliseid pilte ikka veel ja veel meie kontori seintele tekiks on minus praegu tugevam kui see on olnud väga pikka aega.

Halleluuja!

PS Pole hullu kui see lõpetus kõlas mõnede jaoks liialt nelipühilikult :)

Oo, ma olen higine...

Ma olen higine. Kämblakoopad on villis. Nad tuikavad... Ning nii hea on olla! Kui olukord paberile panna, siis ma defineeriks seda kui "kasulikkuse tunnet". See on tehtud töö rõõm.

Eelmine neljapäev ja reede oli niru olla. Eile ja täna aga vastupidi. Algul arvasin, et asi on osaduses Jumalaga... et ei loe piisavalt piiblit, ei palveta. Et ei mõtiskle psalmide üle, ega teeni.

Aga kui ma järele mõtlen, siis ega ma eile rohkem palvetanud kui neljapäeval, või reedel. Tegelikult eile vist piiblit üldse ei lugenud... ja õhtuks oli ikkagi nii hea olla! Ning sa küsid, miks Märt? Miks?

Asi läheb tagasi tegelikult piibliloo algusesse. Seal on kirjas see needus, mis meestele kaelale pandi. Töötegemise rõõm ja vaev. Kui mees tööd ei tee, siis tunneb end maru kehvasti. Enesehinnang langeb, tekivad süümekad, ja mis kehvemate meeste peal veelgi hullemini väljendub: elab oma pahameele teiste peal välja...

1. Neljapäeval ja reedel ma ei saanud töötada. Ja ega ka e-kirjade saatmine Soomest-Eestisse pinget ei paku...

2. Eile aga sain kolm tundi müriseva trimmeriga puhastada jõge. Väga ilusaks läks aed! Imetlejaid oli ka palju... Ja õhtul sain olla sotsiaalses keskkonnas, mängida abikaasa-tundmis-mängu Tuttit teise abielupaariga. Väga lõbus ja põnev oli...

... ja täna, nagu öeldud, olen lihtsalt läbinisti higine. Klaviatuur kipub niiskeks... Tervelt neli tundi tõstsin ränkraskeid keraamikaplaate. Aitasin oma abikaasa sugulasel, mormooniusku mehel, maja ehitada. Ja jälle, väga tore ja lõbus oli.

Jooksen nüüd duši alla ja olen rõõmus, et Jumal ei oota meilt ainult palveid ja piiblilugemisi. Vaid ka midagi sellist, mida ihunahaga tunda on.

Sundays in the Park

Yesterday was the first time for Risttee to have an outdoor service along the river in Tartu. With such a short summer, we have to get out and enjoy the sunshine, and rather than just talk about God, we could look around and see his hand work, bask in his sunshine and worship by just being there.

Lots of people walked by and stopped for a while. People really enjoyed the band, which sounded great outside. Music is such a powerful tool. It draws people in, evokes emotion, its really the soundtrack of our lives. The band rocked out with the song Hero which set up the story of Samson. I told the story in detail. Took a little longer than I planned, but no one can complain about not getting all the details! Then after the story, the band rocked again with 3 worship songs. The people hung out for a while, enjoyed a short picnic and then everyone went their separate ways.

The whole idea was a little scary. We don't want to cause any problems in our city, or invoke negative emotions to Christianity which seem to be prevalent. We just want to share Christ through our lives and the lives of the people at Risttee and I hope we did it. Its non traditional, but I think its important to go to where people are, not just wait for them to come to us. I applaud our people for making this a reality and showing a great example to our city and the church in Estonia. Other pastors and church leaders, I hope you have the courage to try something new, change it up, it has far more benefits than drawbacks. We have a big God who is up to big things and sometimes the walls of our churches hold us back from being part of them.

Igatsus vaimsemast

Mu äiapapa tegi mulle hommikul head kohvi. Aitäh! Istusin köögis, ikka veel natuke unine. Sirvisin Päevalehte, mida ma tavaliselt ei loe. Lihtsalt pole harjumust. Olen rohkem Postimehe lugeja. Aga Päevalehe tagaküljel paelus mu pilku rubriik "Romaaniülikool". Jüri Talvet kirjutab Jack Londoni teosest "Martin Eden". Pean tunnistama, et ma ei ole "Martin Edenit" lugenud. "Valgekihva" küll. Aga ärge seda Talvetile, mu kunagisele väliskirjanduse õppejõule, öelge.

Tegelikult ei tahtnud ma rääkida sellest. Vaid tabavast mõttekatkest kultuuri kohta, mille Talvet sõnastab. Mitte just liiga filosoofiliselt või kirjandusteaduslikult, aga vaieldamatult tabavalt:

"Mis siis on kultuur? Küllap see seisund, kui ei taheta lihtsalt karjaga kaasas käia. Martin Edeni taolise lihtsa noore mehe tung ilu ja vaimuavaruste poole. Ehk tänapäeva ülekantult: kui ei tunta mõnu tabloidajakirjandusest, seltskonnakroonikatest, rahakuhjade kokkukrabamisest, kümblusest netiportaalide süljekaussides, vaid igatsetakse midagi enamat, vaimsemat oma üürikest maist eksistentsi sisustama."

Kas see pole väike väljakutse vabakogudustele? -- Toetada mitte ainult rahvapärast kergesti seeditavat massimentaliteeti, vaid toetada ka püüdu ilu ja vaimsete avaruste poole. Ja kui ma peaksin lõpetama selle mõttekillu mingi moraaliga, siis ütleksin: lugege head ilukirjandust, kasvõi hiljuti ilmunud Leelo Tungla luulekogu "Täisminevik".