Olge rahutegijad

Ega mul ei ole lihtsaid lahendusi pingetele, mis äsja on ühiskonnas lahvatanud. Lihtsalt mõttearendused ja küsimused. Viimaste päevade sündmuste valgel.

Kristlikul kirikul on häid eeldusi olla lepitajaks. Mitte ainult sellepärast, et kirik peaks teadma, milliseid radu pidi liigub andestus ja leppimine. Vaid ka sellepärast, et kiriku ajaloos on läbikukkumisi -- oh, piinlikke läbikukkumisi -- rahutegemise "eksamitel". See suurendab tavaliselt empaatiavõimet. Ja see on heaks eelduseks olla leppimise vahendaja.

Kas kohalikud kogudused või vahest Kirikute Nõukogu leiab tahet ja ressursse astuda konkreetseid samme rahvuspingete vähendamiseks? Lisaks palvetamisele, mis on kindlasti ka väga tähtis. Kas Risttee kogudus saaks midagi teha?

Mitmed poliitikud ja parteid on väitnud, et tuleks kokku kutsuda mingi foorum või ümarlaud. Mulle tundub, et ei ole kindlasti mõtet, et igaüks ühe väikese foorumiga algust teeks. See peaks olema laiapinnaline, võimalikult neutraalne üksteise kuulamise ja lahenduste otsimise kohtumispaik. Kirikute nõukogu raamistik oleks selleks minu meelest väga hea. Vahest Vabariigi Presidendi egiidi all?

Aga siis on veel igapäevatasand. Kohtumised teistsuguste vaadete ja tunnetega. Tahaksin olla neis argiolukordades rahutegija, nagu Mäejutlus ütleb. Mäejutluse meelsuses on sisemist muutvat jõudu rohkem, kui esmapilgul näib.

Minu Aljosha

Plaanisin täna küll kirjutada Maunost, toredast 28aastasest Eesti keskmisest mehest, kuid eilse päeva ja tänase öö sündmused on toonud arvatavasti meie kõigi mõtetesse hoopis teise noormehe - Aljosha.

Vaadates videolõike Tallinna keskklinnas märatsenud rahvamassidest oli raske uskuda, et tegu on meie pisut tavapärase ning üha enam skandinaavialikult igavavõitu Eestiga. Alkoholi, emotsioonide või massipsühhoosi tagajärjel politseid ründavaid ning autosid lõhkuma hakkavaid rahvahulki olen mina harjunud seostama ju ikka kas jalkafännidega, rassirahutustega või ususõdadega kusagil kaugel maal.

Eks näis kuidas sündmused nüüd edasi arenevad. Pean ütlema, et mind isiklikult on see Pronkssõduri temaatika külmaks jätnud, vähemalt siiani. Ei häirinud ta mind kunagi seal Tõnismäel (oleks ta Toomemäel siis oleks võibolla teine lugu olnud). Ja ratsionaalselt kaalutledes on mulle alati tundunud, et Eestil on tema ära toomisega sealt rohkem kaotada kui võita.

Kuid sõdurpoisi loo valgel olen hakanud endalt küsima, et mis on minu Aljoshaks? Või kas ongi mu elus, tõekspidamistes ja arusaamades üldse midagi seesugust, mille kaitsele ma tõusen ning teen seda raevukalt? Või siis teisalt, mille mahakiskumisele ma olen nõus ennast pühendama hoolimata võimalikust vastasseisust ning üldsuse hukkamõistust. Mis on nendeks väärtusteks mu usulistes arusaamades kristlasena, igapäeva elus isana ja abikaasana, eestlasena Eestimaal. Ma olen kindel, et need on küsimused mida me igaüks peaksime enda käest küsima, sest vastused nendele küsimustele näitavad midagi väga sügavat ja tähendusrikast meie enda kohta.

Ka kirikuna peame me endalt seda küsima? Mis on meie teoloogilises arusaamas need punktid, mille nimel me oleme valmis lõpuni võitlema, milles me pole nõus kompromisse tegema, sammukestki tagasi astuma. Kurb kui nendeks muutuvad hoopis teisejärgulised küsimused (olgu selleks muusika stiilid, alkoholi tarbimine kristlasena või mis iganes), ning mitte Kristuse sõnumi edastamine hukkuvale maailmale. Risttee koguduse vanematena oleme me veetnud tunde arutledes selle üle, mis on meie teoloogiline DNA, millest me lihtsalt ei saa taganeda ning mille nimel oleme me valmis lõpuni võitlema.

Meil peab olema tarkust valida võitluseid, milles me osaleme. Me ei suuda sõdida alati, kõikjal ja kõige nimel. Aga on hetki, mil me lihtsalt peame sekkuma, sest seda tegemata poleks me muud kui lihtsalt eksisteerivad olendid, kellel pole suuremat mõtet elamisekski.

Keski kord ütles - seni kuni sul pole midagi, mille nimel surra, pole sul ka midagi mille nimel elada.

Vabadus blogis

Blogi on vist üks väheseid keskkondi, kus inimest ei paelu mõttekramp ja paharett nimega
Niieitohi. Samas, olen märganud, et pea kõigis teistes kommunikatsioonikeskkondades võib olla vastupidi... Eneseväljenduses on justkui hiiglaslik eneseregulatsioon.

Kiriku kantslis. Nii palju kui mul on kogemusi kirikukantslis, tunnen end mõnikord seal piiratuna. Eriti just kirikuis, mis oma stiililt traditsioonilisem, auditooriumilt vanem. Näiteks kui olen jaganud oma mõtteid Tartu Salemis, tuleb mingi hetk imelik tuhu peale ja soov mitte kõike jagada.
Muutuda rohkem küsivaks ja mõtisklevaks, kui vastavaks ja avavaks.

Raadio mikrofonis. On nii, et kui näiteks peatoimetaja ütleb, et ei tohi öelda Medodist, vaid ikka Metodist... siis tuleb järjekordne mõttekramp. Pingsalt hakkan jälgima, et ei ütleks valesti, aga kõik, mis juhtub, on see: et ikka läheb valesti.
Medodist.

Blogis, siiski on teisiti. Mulle tundub... Siin on see näiline efekt, et keegi sind otsekohe ei loe. Ja kui loeb, siis küll ta teab, et avan vaid oma mõtteid, mitte absoluuti.
Ka rahulolu iseendaga on blogis suurem, veider küll. See on vistist see õnnetunne, kui sa saad end tõeliselt avada. Ja näha ka ise, kes sa tegelikult oled.

Usklik olla on kõige kergem blogis.

Kus on sinul?

Heart for God vs. Heart for Ministry

There has been some thoughts rolling around in my head for a few weeks after a conversation with some different friends and aquaintences. I was struggling with some comments someone made about Risttee and the model for minsitry we have been part of creating and the amzing things God has been doing. I have been able to boil it down to a contrast of two things. Both are good and I believe both are necessary. However, one is essential for all Christians, the other I find is somewhat optional. Maybe optional isn't word, but I will try to explain why I feel this way.

It comes down to a Heart for God vs. Heart fo Ministry. Its my hope that everyone who is claims to be a Christian, has a heart for God. They are someone who is attends church, prays reads their bible. They are not a closet Christian, so their neighbors and friends know about their faith. They are people who volnteer at church, sing in the choir, and can even lead a youth group. Its not very difficult to find these people and we need churches full of people like this. Its my hope that I am one of these people, someone who loves God and is interested in seeing others love God. They desire to see peoples lives changed and most likely become like them and the other people whom have a Heart for God.

The person with a heart for minsitry has all of these things, but they are the person who is able to bring people along in their faith. They are more comfortable with what they believe and long for others to experience it as well, but the see people differently. The person with a heart for God can be a bit pushy, they really struggle with people who don't believe like they do and do not try to understand how others believe. A person with the heart for ministry is one who tries to understand where a person is at and where they are coming from and then tries to help in the process to get them closer to God. People who have a heart for God can sometimes come off very judgemental of other believers for not living up to certain expectations. A person who has a heart for ministry isn't afraid to confront sin or problems, but their goal isn't only correction but rather restoration.

The challenge for me when I think about this is what do I want to be said about me. Of these two options which on do I want? I hope my life is the heart for ministry, seeing the bigger picture, longing to be part of God building his kingdom, a tool in the hand of God. Which of these do you hope to be? I would love to know your thoughts! Share and help me to conitnue to sort this one out.

Kujundikeelest, piiblist ja T.S. Eliotist

Olen viimasel ajal mõelnud, miks piibel on kirjutatud nii nagu ta on kirjutatud? Miks on selles nii palju lugusid, pilte ja kujundeid? Nojah, tänu sellele on seal ka palju elu, inimlikke otsinguid, tundeid.

Asi lihtsalt selles, et taban end nii tihti kiusatuselt lugeda piiblit kui suurt reeglite ja seaduste raamatut. Elujuhiseid seal ju ongi. Aga need kõik on rüütatud konkreetsete olukordade, tegelike inimeste, ajalooliste sündmuste rüüsse.

Mulle meeldib väga mõte, et piibel ei ole pesumasina kasutusjuhend. Et muudkui loed, ajad näpuga järge, teed vastavad toimingud, krutid sealt, vajutad sinna -- ja asi on korras. Töötab! Piibel on rohkem nagu armastuskiri. Seda tuleb lugeda põksuva südamega. Seda tuleb tõlgendada. Tuleb otsida mõtet nii sellest, mis on kirjas, kui sellest, mis on jäänud ridade vahele. Tuleb panustada omaenda südant, et sellest aru saada. Et kirjatäht elustuks.

Kas aitaks see, kui kristlased rohkem tunneksid huvi kunsti- ja kujundikeele vastu? Mis puutub minusse, siis mõned kuud tagasi nägin vaeva T.S. Elioti näidendi "Kokteiliõhtu" tõlkimisega. See oli tore kogemus. Kui autor ütleb, näiteks: "Põrgu on inimene ise, põrgu on üksindus" või"Tehke tööd, et saavutada oma lunastus", siis kutsuvad need laused järele mõtlema, oma eluga seoseid looma, tõlgendama...

Vahest aitab ilukirjandusse ja kunstikeelde süvenemine paremini mõista piiblit? See jätab ruumi metafooridele, piltidele, luulele. See eeldab enda isiksuse avamist tekstile, tähendusele, ratsionaalset ületavale tõelisusele. Mulle näib, et nii on piiblit parem lugeda, igatahes parem, kui näha selles dogmade loetelu.

Või mida arvate teie?

Andmisest ja võtmisest

Risttee koguduse aprillikuine temaatiline seeria koondub "teenimisele". Imelik sõna, kas pole? Isegi võõrastav. Üldiselt -- ega ma ei tahaks olla teenija, vaid ikkagi see, keda teenitakse.

Kogu Lääne üldkultuur on läbi imbunud tarbijamentaliteedist. Minu heaks tehakse midagi. Ja mul on õigus seda teistelt oodata. Olgu raha eest või ilma. Ootan, et kaupluses saan, mida taha. Mitte ainult kaupa, vaid ka heatahtlikku suhtumist ja kena meeleolu. Ootan, et linn mind teenendab -- koristades tänavatelt prahti, ehitades korralikke teid või luues kaunist keskkonda.

Ausalt öeldes, ootan, et kirikus pakutakse mulle ka, mida ma vajan "pehmete väärtuste" vallas: hingele kosutust, suunanäitamist eksitentsiaalsete küsimuste rägastikus, toetavaid sõprussuhteid, nõuandeid, kuidas Jumalaga suhelda.

See kõik on ju hea! Ainult... Halb on see, kui ma sellega piirdungi. Kui ma kunagi ei küsi: Mida annan mina? Kuidas mina "teenin"? Kas teen müüjale päeva kergemaks mõistva suhtumisega? Kas olen heaperemehelik linnakodanik? Kas toon kirikusse kaasa abistamise, hoolimise ja armastuse vaimu?

Teenimise -- välja andmise -- suurus seisneb selles, et ma ületan teiste inimeste või kogukonna heaks midagi tehes iseenda piire. Ma muutun inimesena suuremaks, mu maailm avardub ja süda mahutab rohkem. Ainult endale mõeldes kuivan ma inimesena kokku, käändun endasse -- nagu kauaks päikese kätte vaagnale kuivama jäänud puuvili.

Võib-olla mõtles Martin Luhter King sellist enese piiride avardamist, kui ta ütles: "Igaüks võib olla suur, sest igaüks võib teenida."?

Ei saa mitte vaiki olla...

Ma olen evangeelne isik. See tähendab, mõtlen tihti sellele, kuidas tutvustada teistele Jumalat. Kuidas teha kristlaseks olemist arusaadavamaks. Teinekord aga vaatan peeglisse ja tunnen häbi. Mu motiivid oma usu jagamisel on teinekord väga, väga väärad...

1. Sest nii peab. See on mõtteviis, et peab olema evangeelne, sest piibel käsib olla evangeelne. Misjonikäsule orienteeritud inimene. Iseenesest see kaugel tõest ei ole...

Aga, kui ma räägin oma usust teistele vaid seepärast, et nii peab, siis on väga tõenäoline, et minu usuga on vsjoo.

Kui asi muutub kohustuslikuks, kaob ära usurõõm. Sõnum muutub masinlikuks, kohtlen inimesi kui projekte. Ja hullem veel, sellest kohusetundest saadakse aru!

Oma elu peab jagama vabatahtlikult. Vastasel juhul ei taha keegi sinult midagi vastu võtta. (nagu kingitusega)

2. Sest mina olen vähemus Eestis teeb evangeelse kristlase olemise lihtsamaks see, et statistika on nii jõhker. Eesti, see on Euroopa üks sekulaarsemaid maid.

Üheltpoolt annab teadlikkus olukorrast muidugi jõudu, aga kui ma teinekord olen mõelnud, et milline ma oleksin näiteks Ameerikas (kus igal tänaval on mõni kirik), siis tekib väike hirm. Ma käituksin seal teisiti!

Uskliku motiiv ei tohi seisneda selles, et ta on vähemus ja sellest tulenevalt tahab teha kõvemat häält. Usk ei ole poliitiline platvorm, kus me proovime oma põhimõtteid läbi suruda.

3. Sest siis ma saan punkte Teate, kirikus saab selle eest punkte, kui sa kedagi Kristuse juurde juhatad! Seda inimest tsiteeritakse, ta on usuringkondades justkui rohkem väärt. Mõnikord kangelane.

See aga võib tekitada minusuguse antisotsiaalse inimese/eesli jaoks vale porgandi. Tekib mõtteviis: ma jagan oma usku, sest siis saan ma punkte.

Teinekord olen avastanud sellise mõtte enda seest... Olen tabanud end mõttelt, et ilmselt viskaksin end tugitoolile puhkama kui mu lähim ringkond saab kristlaseks. See tähendab, kui minu maksimum skoor on saavutatud.

Aga see ei ole enam siiras elu. See on oma usu nägemine tööprojektina, mida tuleb levitada. Imelik, aga väärt-olemise probleem või väärastada inimese elava usuelu.

Mõistlik oleks endalt küsida: miks ma tahan olla usklik? ja miks ma tahan, et teised oleks?
Sest tõesti, teinekord ununeb ära, et see, mis kunagi oli kingitus minu jaoks, on saanud tühipaljaks kohusetundeks vähemuste platvormil. Usk kui lihtsalt projekt.

Just siis tuleb lõpetada olemine evangeelne, minna kuhugi üksindusse ja küsida endalt järele: kas ma jagan oma elu seepärast, et nii peab, et mina olen vähemus ja saan selle eest punkte,
või see on tõesti parim asi, mis minu elus on juhtunud ja ma lihtsalt ei saa mitte vaiki olla...