Risttee blogis on nädalapäevad vaikne olnud. Kirjutan siis. Jälle raamatust. Heast raamatust. Loen seda parasjagu.
Tõnu Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" on tervitatav üllitis. Üllitis ei olegi hea sõna - see mõjub nagu oleks tegemist mingi pamfletiga. Aga ei ole. Soliidne, kaunisti kujundatud ja sisukas raamat, mis räägib suhtlemise sasipundardest ja nende harutamisest.
Ma ennustan sellele raamatule laia lugejaskonda. Esiteks sellepärast, et suhtlemine puudutab iga inimest. Igaüks tahaks osata seda kunsti paremini. Ja igaüks teab, mida tähendab suhete sassiminek. Teiseks sellepärast, et tegemist on asjatundja kirjutatud tekstiga, mis samal ajal on lahedalt loetav. Näited lisavad raamatule elu. Küsimuste vormis sõnastatud ülesanded kutsuvad lugejat edasi mõtlema ja arutlema.
Ja sentensid, mõttekillud "maitsestavad" teksti veel omakorda. Näiteks: "Kui suhted muutuvad külmaks, võib hinges keema minna." Või: "Andestamatus võib luua illusiooni, et juhime olukorda. Tegelikult juhib haavumine meid." Või: "Konflikt on nagu looming, milles väljendame iseennast. Paraku on selle loomingu austajaid vähe." Ja: "Andestada, tähendab vabaks saada."
Kuigi olen alles raamatuga poole peal, on tunne, et olen targemaks saanud. Ja tahtmine lugeda raamat lõpuni. Kui selline tahtmine on siis, kui oled raamtuga poole peal, siis on järelikult hea raamat.
|