Puudutus mis muudab

Olen jätkamas oma rännakut läbi Piibli (loe lähemalt sellest siit). Kui sa pole seda kunagi teinud, siis julgelt soovitan, sest läbi erinevate ajastute, inimeste ja olukordade meiel peegelduv Jumala Sõna pole ka tänases päevas kaotanud oma värskust. Loen ise praegu 2.Mo raamatut ning seadused, mis hakkasid reguleerima alles tärkavat iisraeli riiki, on lausa põnevad. (Näiteks täna leidsin sealt juhendi, kuidas võiksime me koostada tehnika rendilepinguid, vt 2.Mo 22:14-15).

Aga miks on aga nii, et inimesed loevad ühte ja sama kirjakohta, ise pea sama vanad ning samasuguse elu kaemusega, kuid tulemus mis nad sealt saavad on tohutult erinev. Miks on mõne jaoks Piibel eluline ning kõnetav. Mõni aga leiab sealt vaid iganenud seaduseid, nimekirju ja kulunud fraase? Kas me võime teha täpselt ühte ja seda sama asja kuid saada täiesti erinevaid tulemusi?

Tundub et jah. Jeesus kõndis kord keset suurt rahvamassi. Teda nügiti, togiti, pressiti siit ja sealt peale. Kuid siis korraga tuli üks puudutus ühelt haigelt naiselt, mis oli täiesti erinev teistest. See oli puudutus, mis tervendas. Puudutus, mis viis selle naise kohtumisele elava Jumalaga. (loe seda lugu Markuse evangeeliumi 5pt 25-29 salmidest).
Seega me võime teha täpselt sama asja, lugeda täpselt samu kohti ka Piiblist. Kuid mõni puudutus viib elava Jumalani, teine puudutus aga pole enamat tihedas rahvamassis higiselt üksteise vastu hõõrumisest.
Mis eristas selle vana naise puudutust teistest?
Tal oli usk. Teadmine, et kui ta saab vaid Jeesust puudutada, siis Jumal vastab.

Milline on meie meelsus minnes Piibli juurde? Kas me eeldame et see on otsekui puudutus, millega võime kohtuda Jumalaga. Või teeme lihtsalt seda mida peab, trügime ja pressime igapäevaelus edasi.