Mustlase hobune

Lugu sellest kuidas ma sain endale üheks päevaks kohe päris oma hobuse! Klõpsa siia!

Hingelt mees vōi naine?

Mul on űks teooria. See on selline, et mōned inimesed on hingelt kas 1) mehed vōi 2) naised. Ja selle all ei mōtle ma mitte seksuaalset orientatsiooni. Ei midagi kiiksuga vōi patust, midagi täiesti normipärast. Seda faktorit, kuidas ta teistele inimestele läheneb...

Peres, koolis, sōjaväes ja isegi kirikus avaldub see hästi. Täpsemalt, juhtides.

Kas vastutav isik on emalik, vōi pigem isalik? Kas ta on orienteeritud kommuuni hoidmisele, toitmisele ja viljakusele? Vōi on ta rohkem eesmärgistatum, oma alluvate suhtes sirgejoonelisem ja mōneti ka koduvälisem?

Hingelt naised/emased on nagu karjased. Nad kohtlevad oma lapsi, ōppureid ja jűngreid nagu lambukesi. Tema pōhirelv on hellus, agressiivse tőő teeb ära keegi teine (koer). Selline juht on suure empaatiavōimega.

Hingelt mehed/isased on jällegi nagu dirigendid. Nad panevad toolilistujad oma taktikepi järgi mängima (mitte koledaid, vaid ilusaid sűmfooniaid) . Tema jaoks on oluline űks ja űhine noodikiri ja reeglid. Ja et see kehtiks, on just tema autoriteet. See on juht suure visiooniga ja tavaliselt ka karismaga.

Eesti kirikutes on kindlasti űhed tipp-karjased Alliansi president Meego Remmel. Samuti EKBL president Joosep Tammo. Nad oskavad kuulata ja mōista, nende tugevus väljendub isiklikes suhetes. Nendega koosolek paneb sind tundma nagu oleksid lambanahas. Heas ja soojas.

Samas, ma kardan, et dirigenditaoliseid juhte on kirikutes pigem vähem. Ja ma arvan, et see on tegelikult suur probleem... Liiga palju kasutatakse kirikutes karjaste-keelt. Räägitakse ”hinge hoiust”, ”vaimulikust toidust” ja ”parematest karjamaadest”.

Ja seeläbi jätab rohkem kui űks pastor vōi potentsiaalne ja väga hea pastor oma tulevikuplaanid pooleli. Sel lihtsalt pōhjusel, et ta on hingelt mees... ta ei mahu raamidesse.

Good Friend

Do you have any good friends in your life? Not the persons you spend the most time with, or the one you grew up with, or even someone who is family. I am talking about a friend who cries with you, the first to hug you when life sucks the wind out of your lungs, or the person who lifts your spirits in seconds with a simple compliment or moment of caring.

For me as a older guy I saw a friend of mine care for me in a way that really touched me. I have a friend that I don't get to spend much time with anymore. Life for both of us has moved passed our singles days when staying up all night and talking was a weekly occurrence. But we sometimes take time and proximity and use is as our only standard for love and care. Which in many cases is very true, but its not the only one.

Today I had to lay out some things to this friend of mine. I had to express many months of frustrations, angers, disappointments and sad moments. I had to open my soul and in my style which was very aggressive and attacking. This isn't an excuse, I am just explaining how it happened. Now, we locked horns, (this is a figure of speech for discussing or fighting like two deers or rams that lock their horns in their dispute.) But this process was 100% necessary, we both had to get things out in the open because with them under the surface they were slowly eroding the friendship, the caring relationship that is the most important thing.

For me, I could see in his eyes that he was feeling my pain, as my eyes started to fill with a little bit of tears, I could see the same in his eyes. He was actually identifying with my situation, we didn't agree on it, but we connected through our words and emotions and I am so thankful for this.

The resolution was one of mutual agreement to change and move forward. But now that conflict has finally taken place, resolution and restoration can take place. I love this process, but most importantly I love my friend. My list of things to change is longer than his, cause he is a much better man than I am, and my list with grow out of love and respect to not only do what I have to do, but motivated by wanting to be all that I can be in our relationship and the situation God has placed us in at this moment in time.

So I leave you with one idea, find this person and give them a big hug and tell them that you love them.

Emajõe ääres jutustatakse lugusid

Alates selle nädala pühapäevast algab Atlantise kõrvalolevas pargis neli pühapäeva kestev teenistustesari "Pühapäevahommikud pargis". Kõiki tartlasi kutsutakse üles võtma kaasa ka oma piknikuvarustus.

Tegemist on Risttee koguduse suviste jumalateenistustega, mida aitavad läbi viia nii live-bändid kui ühed Eesti parimad kirikute jutuvestjad, kelleks on näiteks:
- Craig Hamer, misjonärist pereisa, kes lisaks eesti keelele on õppinud selgeks maja ehitamise,
- Toivo Pilli, teoloogia doktorist grillmeister,
- Risto Tamm, ajalooõ ppejõud kes armastab punki ning basskitarri.

Jutuvestjate ülesandeks on rääkida lood neljast piiblitegelasest. Iidsetel lugudel, mis räägivad näiteks sõjakangelasest seelikukütist, orjast impeeriumi valitsejaks sirgunud noorukist või pagulasest neiu armastuse otsingutest, on üllatavalt palju öelda meie igaühe oma elu kohta.

"Põhjamaiste inimestena soovime me suvesooja ning ilusaid ilmu võimalikult palju nautida. Miks mitte minna ka kirkuna välja oma tavapärastest kitsastest ruumidest" ütles koguduse vanempastor Peep Saar. Teenistusi on varasematel pühapäevadel peetud Tartu ilmselt ühe kõige koledama ja plahvatusohtlikuma koha peal, Näituse tänaval raudteede ristumispaigas.

"Mis võiks olla parem viis pühapäeva hommiku veetmiseks, kui ühes oma sõpradega murul piknikulaua ümber istudes kuulata head muusikat ning haaravat lugu minevikust" lisas Peep Saar. Ühtlasi on kõigil võimalik näha, kuidas jutuvestjaga samaaegselt loob laval visuaalset pilti jutustatavast loost karikatuurikunstnik Joonas Sildre.

"Pühapäevahommikud pargis" toimuvad alates 1.juulist nelja nädala jooksul igal pühapäeval kell 11:00 Atlantise kõrval asuvas pargis.

Kirikute paljusus

Eile käsitles jutlus Risttee koguduses teemat, mis iga inimese mõtetes on liikunud: Miks on nii palju kirikuid? Luterlased, baptistid, metodistid, nelipühilased. Rääkimata paljudest väiksematest. Teemale mõeldes jõudsin järgmiste pidepunktideni, millest saab igaüks edasi mõelda:

Jumal on nii suur ja mitmekesine, et tema teenimiseks ja austamiseks ei piisa ainult ühest stiilist või kiriklikust traditsioonist.

Kui kiriku või koguduse jumalateenistus kajastab Jumala tegelikkust, siis saab Jumala rikkust ja sügavust väljendada vaid mitmekesisuses, mitte üheülbalisuse teel.

Erinevatel ajalooetappidel on kristlastel erinevaid usulisi ja teoloogilisi rõhuasetusi, nende muutuste kajastamiseks ongi tekkinud uusi kirikuid ja usuliikumisi.

Kultuur mõjutab seda, kuidas me väljendame oma usku Jumalasse – erinevad ajaloolised kirikud kajastavad seda tõsiasja.

Erinevad kirikud võivad üksteise kogemusest õppida.

Osadus erinevustes on tänapäeva killustunud kultuuris võimas tunnistus Jumala osadust loovast meelevallast.

Milliseid mõtteid tekitab Sinus kristlike kirikute, uskkondade värvikirevus? Kas näed seda negatiivse või positiivsena?

Meheks saamise lugu (autoga)

Sõjaväes provotseeris mind üks jõmm nõndaviisi - Märt, sina pole üldse mingi mees. Istusin ärevalt pingile ja pärisin vastu, et miks nii. Oma arust ikka olen... Märt, sa ei käi Jõusaalis, sind ei tõmba Naised, ja mis kõige hullem, sind ei huvita Autod.

Tahaksin rääkida täna oma suhetest just selle viimasega.

Nimelt ostsin eile auto, oma elu esimese. See oli tipphetk roadtripist, mida ühtlasti üks Risttee kommunikaatoritest Craig on hiljuti siinsamas blogis paar päeva tagasi kirjeldanud. Selline punast värvi, küljel kleepsud "family", piisavalt kiire, et sõita 7 rekkast korraga mööda ja piisavalt pikk, et sisse panna lastekäru.

Minu praegust eluetappi arvestades, täiesti tipp-topp.

Aga ma siiamaani kohtlen seda masinat nagu veel tundmata pereliiget. Võõristan. Nagu ta oleks sugulane, kelle olemasolust ma kunagi teadlik pole olnud... kellest aga unistanud olen. (sest ikkagi osa meheksolemisest ja -saamisest!)

Tahaksingi teatada, et sain siis järjekordselt maskuliinsemaks ja peale 27 tunni pikkust reisi Saksamaalt-Eestisse olen astmevõrra enesekindlam.

Lisaksin selle postituse lõppu kaks pilti:

Üks on joonistus, mille tegin vahetult enne Tallinna lennukile minekut. Kogu info põhjal, mis mul oli, joonistasin oletatava visiooni minu tulevasest autost.

Teine on foto, mis tõestab ehedalt, et kui oled suuteline joonistama oma mõtted paberile, oled valmis teostama oma unistusi. Ja kes teab, ehk soovid sinagi saada kraadivõrra mehelikumaks-naiselikumaks... ning oma family-auto looga sain minna olla sinu innustajaks?!

Perekond otsib endale kirikut

"King of the Hill" on suhteliselt tuntud animasari. Üks parimaid osasid on lugu sellest, kuidas Hank ning ta perekond otsivad endale uut kogudust. Lõbusat vaatamist!
(Videolõik on inglise keeles)