Mitu härga Jeesus maksis?

Olen piiblilugemisega hetkel 3. Moosese juures. Seal, kus Jumal edastab Moosesele sõnumeid sellest, kuidas peaks käima tema rahva ohvriteenistus. Väga põnev on!

Olen saanud teada...
1. Sarvedest ei räägita mitte Saatanaga seoses (nagu meile läbi kunsti seda kujutatakse). Vaid sarved oli oluline osa altarist, kuhu Jumal käskis verd panna.

2. Rasva ja verd ei tohtinud süüa, mitte sellepärast, et need oleksid roojased. Või ebahügieenilised või ebatervislikud. Vaid seepärast, et need tahtis Jumal endale.

Aga kolmandaks, ja ehk kõige üle-mõistuse-olevaks, pean seda, et kui mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Oota hetk. Mõtle.

Mitu härga tulnuks Jeesuse ohvrisurma eest maksta? Kui mitu härga see väärt oli?

Asi selles, et Jumal ootab iga patu eest ohvrit, et ta saaks andeks anda... Tol hetkel olid suurimad ohvrisummad kas siis härg, sikk, tall või 2 turteltuvi.

Ja nagu arvata võib, oli Moosese aegu ohvrialtari juures raudselt palju loomahääli! Ohverdamine oli nagu linditöö! Sest nagu ka praegu, tegid inimesed ka siis mitme looma jagu pattu...

Aga kui Jeesus maksis kõigi pattude eest... siis, kui mitme looma hind see veel oli? Arvestades praegust rahva hulka, kõigi olnud ja kõigi tulevaste inimeste hulka ja nii minu kui kalli blogilugeja meelsust patustada, siis pakun, et neid loomasid poleks iial nii palju!

Ja PANE TÄHELE, Jeesus ei maksnud vaid pattude eest. Ta suri kogu loodu eest ja enam veel. Tema ristisurma tähendus on palju suurem kui see, mis me oma eludes näeme või arvames enda ümber nägevat!

Mõelge iga päev, mida tähendab Jeesus ristil!
Isegi kui loete sellist igavaks-peetud raamatut nagu 3. Mooses, on avastused suured.
I promise!

Jeesus ja korsten

Alates eilsest on mul käsil üks tänavuse suve suurimaid projekte kodus. Nimelt korstna mahalõhkumine ning uuesti ehitamine (seda siis katusepeale jääval osal). 5 aasta jooksul on keskküttekatlast tulevad aurud ja suits ühe lõõri täiesti ära pudestanud, vaata et korsten kukub lausa kokku.
Eile asusime üheskoos mu sõbra Viljariga julgelt töö kallale. Esimese asjana oli vaja korstna ümber turnides ehitada telling (huvitav, et inimene harjub kõrgusega suht ruttu), mille järel sai vanu kive lammutama hakata.


Võttes korstnast pigijärgi haisevaid telliskive, mis olid nii pudedad, et sõrmega andis tükke küljest murda, tulid meelde Jeesuse sõnad
"Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see,
mis suust välja tuleb, rüvetab inimest."

Nii kergelt tulevad mu suust mõnikord sõnad, mis teevad haiget inimestele mu ümber, kuid mis sellele lisaks ka murendavad mu enda hinge.
Miks on teisest inimesest tema selja taga nii palju kergem rääkida kui minna mõne asjaga tema juurde ning teda isiklikult manitseda ja noomida.

Nii, et ettevaatust, sellega mis sinust välja tuleb. Tagajärjed ei ole päeva pealt nähtavad, kuid võibolla aastate pärast oleme sunnitud tõdema, et meist on saanud murenenud, mädanenud inimvared, ning lihtsalt fassaadiremondist enam ei aita.

PS Aga päikeseloojang on katuselt ilus.

English Camp Update

This week is Risttee's summer English Camp. The theme this week is Real Life. We have 20 people here from North Point to help lead the camp along with a great group of interns and staff. Around 70 students are here from Tartu and a few other places and the week has started out great. The school is full of energy and excitement and I believe its going to be one of the best camps ever. The first group meeting started with the MC, Benton, all dressed up in a funny costume, people dancing on tables and all kinds of other crazy stuff. After that small groups met and I think I have a good group. Its just 3 of us, but they all talked very openly about life, and we went over our time. I look forward to getting to know these students this week while they are here.

English Camp is such a special time for our ministry. Its a crazy, fun week where people go from strangers to life long friends. We really hope to see this camp impact our church and youth ministry in a major way and we hope to see many students lives changed. If you remember to pray for us, we could all use your prayers.

Oled sa Harri Kingo?

Üks netifenomen on Harri Kingo. Mõne arvates naeruväärne, teise arvates austusväärne. See on fenomen, kus üks mees seisab anonüümsete ja mitte-anonüümsete kommentaatorite keskel ja kuulutab julgelt Jumala sõna. Külvab teri send-nupuga.

Ma olen ise ka mõnikord Harri Kingo. Mitte küll nime poolest, aga tegudelt. Satun kuhugi foorumi või poolkristlikku artiklik lugema ja lihtsalt tuleb tung reageerida. Öelda oma arvamus, mis sest, et keegi ei tea, kes on täpselt klaviatuuri toksinud.

Oled sina ka Harri Kingo?

Kui oled, siis ilmselt oled mõelnud küsimuste üle:
1. Kui mõttekas on netimisjon Tegelikult?
2. Kas sellega lihtsalt lisad õli tulle või tõesti vastad kellegi küsimustele?
3. On see järjekordne tõestus sellest, et kristlased kaitsevad end sõnadega, aga mitte tegudega?

Harri Kingo on tegelikult andekas mees. Olnud 80ndate lõpus Eesti ajakirjanduse tipus. Olnud diktoriks ETVs, nagu ütleb Genialistide laul. Seisnud eestlaste ees pöörastel aegadel. Kuid nüüd, on sekulaarse auditooriumi arvamus: on mees alkoholismist ja mängurlusest veelgi rohkem põhja käinud. Aga, mis sina arvad?

Kes kaitseks püha lehma internetis? On see järjekordne hüüdja hääl?

Seda postitust kirjutas Märt Saar, siis kui talle oldi tehtud skeptik.ee postituste kommentaarides üks-null, sest märdikesel puudusid teaduslikud argumendid.

Tahad nuga? Aga millist?

Ehk on sinulgi päris oma taskunuga - pisikese nüri tera ning kruvikeeraja ja korgitseriga. Wengeri nimeline firma on aga "taskunoanduse" viinud täiesti uuele tasemele - eks majandusseadused ütlevad, et müüa saab kõike, kui aga vähegi nõudlust on.
Välja on lastud $1,200 maksev ning 85 erinevast tööriistast koosnev taskunuga, millega saab väidetavalt teha üle 100 erineva tööoperatsiooni. Ja välja näeb ta selline...


Tore fänni kaup küll, kuid kes suudab 22cm paksust nuga mugavalt käes hoida tööülesannete täitmiseks?

Kui tihti me oma elus jõuame välja punkti kus peame tõdema, et püüdluses teha võimalikult palju ei tee me enam mitte midagi korralikult. Fookus on kaduma läinud. Ning sellest tulenevalt ka reaalne väärtus meie tegevusel. Küllap on see inimlik - näha enda ümber üha rohkem vajadusi, võimalusi ning püüda siis neile reageerida, neid täites ning kohates. Fookuse säilitamine nõuab teadlikku ja väga sihikindlalt jätkusuutlikku tegutsemist, sest elu normaalne vool viib meid vastassuunas. Fookuse ähmastumise eest pole mitte keegi kaitstud. Mina olen seda näinud küll nii kirikutes kui organisatsioonides, millest osa olen olnud. Ja muidugi ka oma isiklikus elus.

Kuidas säilitada fookust maailmas, kus on

• nii palju võimalusi. Näiteks firmana raha teenida - kui vaadata siis äriregistris on enamuste firmade tegevusalad määratletud järgmiselt: jaekaubandus, üritustekorraldamine kuni metsatöötlemiseni.
• nii palju vajadusi. Näiteks kuidas kirikuna tegutseda - linn vajab koristamist, vaesed toitmist, lahutatud inimesed nõustamist, abielluvad paarid konsulteerimist, abordijärgsed sündroomid kohtlemist, teenistused pidamist, palved palumist, koorid laulmist, piiblitunnid ettevalmistamist, noortetöö tegemist, jne, jne. Willow Creek koguduses oli vähemalt mõni aeg tagasi üle 200 erineva tööharu - et vastata selles kogukonnas olevatele reaalsetele vajadustele.

Seega kuidas edasi? Kas valida eelkõige lai ja kõikehaarav profiil olgu siis firmana, indiviidina või kogudusena? Või minna sellele piiritletud ning väga raskeid valikuid nõudvale fokusseerimise rajale ning püüda saavatada suurepärasus konkreetses valdkonnas? Eks siin ole igalühel võimalik oma valik teha.

Minu valik on aga see:

Kes hoiab sinu hingevaasi?

Olin Soome grillikal. Siin vorstid kohe teistmoodi, sellised koledad ja pikad. Aga inimesed grillikal ikka toredad... näiteks noor pastor Stefan, keda tahaksin tsiteerida ja siis kalli lugeja panna tõsiselt järele mõtlema.

Stefan on mees alla 40ne. Ta juhib ainsat rootsikeelset nelipühikirikut Vasas. Tubli mees... varem oli ABBs arvutimees. Reisis ümber maailma. Milano hotellis üksiolles näiteks sai teada, et sünnivad kaksikud... aga ikkagi, mõnusast tööelust hoolimata, hakkas 9 a tagasi pastoriks.

Vanaisa ees, isa järel, kuhu mujale siis pojasüda?

Mõtlesin, et provotseerin teda väheke ja vaatan, mis puust mees on. Et kas räägib ainult ilusatest asjadest ja sellest, et Jumal on hea, või millestki veel. Küsisin, et kuidas ta lisaks Jumalatööle oskab näha Saatanat. Kas ta tema kätt näeb ka kuskil?

Blondi pastori kaelas rappus kuldne rist sama hoogsalt edasi. Tal oli see selgeks mõeldud... muidugi töötab, ja pidevalt. "Satan is always at work."

No aga kus?

Minu üllatuseks aga ei hakanud ta rääkima organisatoorsetest võitlustest või mingitest keerdunud vidinates kirikusüsteemis. Ei, mees pöördus iseenda vastu ja ütles, et Saatan ründab pidevalt ja peamiselt teda. "Vessel is under attack!"

Sellel oli loogiline seletus...
Saatana huvides pole teha haiget Jumala andidele (Stefani puhul visioneerimisele - kirikutööle). Saatan ründab seda, mida ta saab. Ja alati. Nõrgukest ennast. Seda, kes on meeltevallas.

Siis kui tuleb väsimus, siis kui kaob julgus, või tuleb pettumus. Need on märgid. Mitte see, kui sarvedega koll laseb uksekella ja hirmutab su naise toaseina kinni... See oleks liiga nähtav ja suunaks nõrgukese relvadele.

Ülejäänud õhtu grillikal vaatasin iseendasse ja märkasin, ohhoo... olengi võitlustanner. Ukse taga aga pole kedagi...

Kes hoiab sinu hingevaasi?
Või selleks pole vajadust?

Face of Horror

Today I got a really good laugh because of what my oldest son Oskar was doing. Oskar just celebrated his second birthday and we had a big party with friends and family and part of the decorations were a bunch of balloons. Oskar loves to play with the balloons and hits them around the room for a good portion of the day. Alex, who is now 8 months old loves to play with the balloons as well, but he doesn't hit them, he rather squeezes them and bites them and pops them quickly. Oskar now tries to keep as many balloons away from Oskar as possible by putting them on the table snad hiding them from Alex. Tonight as we were playing with one of the balloons I noticed Oskar face when ever a balloon would get near Alex, he would open his mouth as loud as possible, almost like he was screaming but no sounds comes out, he also closes his eyes a little. He is absolutely horrified of what Alex is going to do with the balloon. It was amazing to watch this happen over and over, same reaction.

This got me to thinking about how I react to people when they don't do what I want, or they do things differently. How does my face look, or what do my eyes say? After seeing Oskar I am little more aware of it and will try my best to have reactions that seem to fit the situation a little better.