Mul ei ole raske uskuda, et Jeesuse ülestõusmine oli ajalugu. - Aga ma olen teadlik selles lauses eneses peituvast paradoksist. Teaduslik see lause ju igatahes ei ole. Ega peagi olema. Peale teadusliku reaalsuse on teisigi reaalsusi.
Ütlesin hiljuti ühes vestluses umbes nii: Inimene, kes on otsustanud imesid mitte uskuda, kes juba ettehaaravalt, ehkki vahest alateadlikult, valib piirdumise ratsionaalselt seletatavaga, välistades igasuguse võimaluse, et maailmas võib leiduda loodusseadusi eiravaid erandeid, imesid, üleloomulikku, mitte-seletatavat -- niisiis, see inimene peab ülestõusmissündmust tõenäoliselt huvitavaks kirjanduslikuks looks, või lausa pettuseks, või Super-Trikimeister Jeesuse kõige grandioossemaks numbriks.
Ainult et evangeeliumite tunnistus ei toeta ühtki neist mainitud lähenemisviisidest. See räägib lihtsalt, mõjuvalt ja minu meelest usutavalt Kristuse kannatuse- ja ülestõusmise loost. On selge, et evangeeliumi kirjutaja eesmärgiks ei ole luua ilukirjanduslikku teksti. Ta tunnistab millestki olulisest, hämmastavast, elumuutvast. Selle sündmuse tagajärjel muutuvad hirmunud jüngrid julgeteks -- "leiavad selgroo", osalevad maailmaajaloo ühes kaugemaleulatuvamate tagajärgedega protsessis: kristliku kiriku sünniloos. Ja nende heroiseerimiseks ei ole evangeeliumite tekst kirjutatud teps mitte --
Aga vanenõuteooria? Grandioosne luiskamine? Kui Jeesuse keha oleks jäänud Rooma võimude kätte -- oleks neil olnud lihtne see välja tuua ja juba eos lõpetada suurelt jaolt just ülestõusmissündmusele toetuva uue - ja rahutusi põhjustava - usuvoolu areng. Aga järsku olid jüngrid ja evangeeliumikirjutajad vimpkadega? - Mõtlesid fantastilise loo välja. Aga kui nad oleks seda tõesti teinud, oleks nad ju tahtnud, et neid kergesti usutaks. Nad ei oleks kindlasti mitte kirjutanud, et ülestõusmise esimesed tunnistajad olid naised. Juutlikus kultuuris ei olnud naise tunnistusel mingit väärtust. Uu-uups! Ja uskuda, et Jeesus oli lihtsalt varjusurmas, või nagu Super-Trikimeister, oleks lasknud ennast peksta (mõtle Gibsoni filmile!), ristile naelutada, odaga torgata, surilinadesse mähkida, valvatud ja tohutusuure kiviga suletud hauda panna -- et oma tööd tundvad ja tõsiselt võtvad Rooma sõdurid olid lihtsalt osalised trikis, millest neil aimugi polnud... Kam-oo-oon! Vaat niiviisi mõtlemiseks on vägevat usku tarvis.
Seda arutelu võiks jätkata. Aga piirdun öelduga. Järele mõeldes tundub, et palju lihtsam on uskuda ülestõusmissündmust põhijoontes nii, nagu evangeeliumid seda kirjeldavad, kui haarata triki- või vandenõuteooriate järele.
Aga mu tekst ei püüa tegelikult kedagi ratsionaalselt veenda. See lühike tekst on pigem tunnistus kui õpetus. Viimaks on asi selles, kas inimene otsustab jätta oma elus ruumi usule ja imele. Või otsustab ta seda mitte teha. Sellest sõltub, kuidas ta näeb maailma enda ümber, kaasa arvatud Piibli sündmusi. Ka Kristuse kannatust ja ülestõusmist. Mina tunnen, et ei taha elada maailmas, milles puudub imelisuse, seletamatu ja müstilise mõõde. Minu meelest on parem elada usu abil avatud maailmas, kui mõistuse varal suletud maailmas. Viimane muutub ahistavaks.
Aga "ime on usu lemmiklaps", nagu ütles Johann Wolfgang Goethe.
|