Barcelona. See on kitsad vanalinna tänavad, Vahemeri, Picasso muuseum, paella - roog riisist või nuudlitest ja mereandidest. Ja muidugi Antoni Gaudi - üks neist kunstnikest, kes art noveau stiili järjekindlalt ja põnevate tulemustega arhitektuuris rakendas. Aga kui Antoni Gaudi, siis muidugi ka Sagrada Familia.
Sagrada Familia on Barcelona linnapildis sümboolse tähendusega. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul linna veerel, nüüd linna keskel asuv kirik. Või õigupoolest pooleliolev kirik. Ehitama hakati seda 1882. aastal. Ja tänaseks on kirikust valmis umbes pool. Kellel huvi, võib Google'isse sisse toksida "Sagrada Familia" - ja saab teada nii ehituse ajaloost, ja leiab ka oskajate poolt tehtud fotosid.
Nii et ajaloost ma ei räägi. Vaid hoopis hämmastusest, et Euroopas on pooleliolev pühakoda, mida ehitatakse nii, nagu ehitati keskajal. Otsekui igaviku jaoks. Ja sellega võrreldes ei ole 125 aastat ehitamist tõesti midagi. Gaudi oli kiriku arhitekt ja tööde juhataja "ainult" umbes esimesed 40 aastat.
Mis ajendab selliseks ettevõtmiseks. Me elame ju efektiivsuse ja kiirete lahendujste ajastul. Kas nii pikka aega kestva kiriku ehituse jooksul muutub ehitus ise palveks, liturgiaks, kaotab pelgalt funktsionaalse tähenduse? Või motiveerib teadmine-aimamine, et oled osa millestki üle põlvkondade, üle poliitiliste muudatuste kestva? Või ei ole Euroopast siiski päriselt kadunud mõttelaad, et on asju, mida tehakse Soli Deo Gloria?
Sagrada Familia on Barcelona linnapildis sümboolse tähendusega. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul linna veerel, nüüd linna keskel asuv kirik. Või õigupoolest pooleliolev kirik. Ehitama hakati seda 1882. aastal. Ja tänaseks on kirikust valmis umbes pool. Kellel huvi, võib Google'isse sisse toksida "Sagrada Familia" - ja saab teada nii ehituse ajaloost, ja leiab ka oskajate poolt tehtud fotosid.
Nii et ajaloost ma ei räägi. Vaid hoopis hämmastusest, et Euroopas on pooleliolev pühakoda, mida ehitatakse nii, nagu ehitati keskajal. Otsekui igaviku jaoks. Ja sellega võrreldes ei ole 125 aastat ehitamist tõesti midagi. Gaudi oli kiriku arhitekt ja tööde juhataja "ainult" umbes esimesed 40 aastat.
Mis ajendab selliseks ettevõtmiseks. Me elame ju efektiivsuse ja kiirete lahendujste ajastul. Kas nii pikka aega kestva kiriku ehituse jooksul muutub ehitus ise palveks, liturgiaks, kaotab pelgalt funktsionaalse tähenduse? Või motiveerib teadmine-aimamine, et oled osa millestki üle põlvkondade, üle poliitiliste muudatuste kestva? Või ei ole Euroopast siiski päriselt kadunud mõttelaad, et on asju, mida tehakse Soli Deo Gloria?
|