Ühendav palve

Viimasel ajal võib tähele panna mitmeid uuenduslikke ja oikumeenilisi projekte, mille eesmärgiks on ühendada ülemaailmset Kristuse kogudust.
WeTheChurch on veebikeskkond, mille eesmärgiks on läbi palve ühendada kristlasti hoolimata nende asukohast. Palve- ja tänusoovid peavad olema lühemad kui 140 tähemärki, et kõik suhtlus oleks soovikorral ka Twitteriga jälgitav.

Emale - sõnu, mida iga päev ei ütle

Ma arvan, et minu ema seda blogi küll ei loe. Tal pole arvutitki. Ta ei osale internetitarkuse otsimises, mis tänapäeval pakub "kiirteed pseudotarkuseni". Tal on endal tarkust. Elutarkust. Kuigi, kui ma seda talle ütleksin, siis ta vist... Ma ei teagi, mida ta ütleks... Võib-olla ei ütleks midagi.

Mu ema on 87-aastane. Ja koolitarkust on tal tänapäeva mõttes vähevõitu. Vist seitse klassi. Ma ei mäletagi täpselt. Sest see ei ole tema puhul tähtis. Elu on tähtis. Kui oskad, sõnasta asju, arutle ja argumenteeri. Aga tea, et kui head ja põhjendatud seisukohad ei kehastu eluks, pole neist kasu tuhkagi. See on kõige suurem õppetund, mida olen emalt õppinud. (Aga kui keegi mõtleb, et ahah, polegi vaja õppida, tarkust saab ka niisama kergesti kätte, lihtsalt kukub aastate jooksul sülle... see eksib.)

Tahan hoopis öelda, et koolitarkus ja elutarkuse ei käi automaatselt koos. Ja et viimaks on elutarkus tähtsam. Teoloogina ei saa ma ka mõnest teoloogilisest mõttest mööda. Jamses W. McClendon on rääkinud "eluloost kui teoloogiast". Mu kõrgesse ikka jõudnud ja ikka jätkuvalt tegus ema kehastab tarkust, mis tuleb omandada kogemuse, usu ja armastuse, ja lihtsa jumalakartuse teel. Te eluviis, lihtsad veendumused, mida ta kehastab ilma pika jutu ja targutamiseta, on võimsam teoloogia kui mõni teoloogiline arutelu, mida olen lugenud, või milles osalenud.

Palju õnne emadepäevaks! - Sinu teoloogist poeg, kes üha õpib Sinult elutarkuse teoloogiat.

Ebamugav tõde

Vaatasin filmi "Ebamugav tõde", mis sisuliselt oli Al Gore'i rohkelt illustreeritud loeng üleilmsest soojenemisest. Selle nädala teisipäeval ETVs. Võiks kasutada kõnelemisõpetuses näidisena. Aga oleks kohatu kiita Gore'i retoorikuoskusi, kui ta rääkis nii olulistest asjadest. Rääkis nii, et oli aru saada - teema läheb talle korda.

Kristliku läänemaailma tarbijalik elustiil on planeedile hukatuslik. See, mida veel viiskümmend aastat tagasi kiideti progressina ja teaduslik-tehnilise arenguna, kannab maitsvaid vilju vaid lühiajaliselt, õige pisut pikemas perspektiivis on viljad mõrud. Tööstuse ja transpordi ja elukondliku tegevuse tulemusel õhku paiskuv süsihappegaas jätab nö "päikesekiired maa atmosfääri vangi" - kliima soojeneb. Ja kui soojeneb, siis hakkab sulama jää. Piisab poole Gröönimaa sulamisest, et miljonite ja miljonite inimeste asustusalad jääksid vee alla: Shanghai piirkonnas, Indias, Manhattanil, Hollandis...

Kliima-ajaloo kümme kõige kuumemat aastat on olnud viimase 15 aasta jooksul. Gore'i sõnum oli argumenteeritud ja mõtlemapanev: me oleme tsivilisatsiooni ja planeet Maa konflikti tunnistajad, kaalul on inimeste võimalus elada Maal ka tulevikus. Kõneleja väitis, et lahendus ei ole tõsiasjade eiramises ega meeleheites, tuleb muuta elustiili, teha poliitilisi otsuseid --

Mõned tähelepanekud ja mõttearendused. Esiteks: vanad harjumused ja uus tehnoloogia - sellel kombinatsioonil on ettearvamatud -- sageli tõsiselt negatiivsed -- tagajärjed. Muidugi keskkonnale. Aga kas ka muudel elualadel? Näiteks kirikus. Kas uue tehnoloogia abil võimendatud individualism või ihu-hinge vastandamine või hoolimatus Jumalast antud elukeskkonna suhtes pole siis ohtlik?

Teiseks: kõige raskem on muuta mõtlemist. Tõsiasju on niikaua kerge ignoreerida, kui need veel ei põleta iseenda nahka. Aga siis võib olla hilja. Kuidas õppida mõtlema kogukondlikult, globaalselt, mitte ainult iseenda päästmise võtmes? Olles kiriku-inimene, tundub mulle, et evangeelsetel kristlastel on eriti tarvis seda õppida. Piibelgi ütleb: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud...", kuigi paljud kristlased loevad seda teksti Joh 3:16, nagu oleks sinna kirjutatud, "Sest nõnda on Jumala mind armastanud...".

Mu unistuseks on, et Eesti kristlike koguduste liikmed ja juhid oleksid selliste tegelike küsimuste teadvustajad ja lahendustele kaasaaitajad. Nii teoloogias, ühiskondliku närvisüsteemi tundlikumaks muutmisel kui ka tegude ja eeskujuga. Näiteks, kas päikesepatareide või muu säästevenergia abil köetav väike kirik oleks midagi võimatut? Ma arvan, et mitte... Eriti nüüd, kui talved on soojaks läinud.

10 küsimust: perekond

Craig Groeschel küsib 6 lapse isana ja pastorina järgmised küsimused perekonna kohta:

1. Kas ma olen oma abikaasale lähemal kui üks aasta tagasi?
2. Kas me oleme see nädal perekonnana ühiselt Piiblit lugenud?
3. Kas ma olen palvetanud koos kõigi mu pereliikmetega sellel nädalal?
4. Kas mu lapsed teavad, et nad on mulle tähtsamad kui inimesed kirikust?
5. Kas mu lapsed lähevad rõõmuga pühapäeval kirikusse või vastumeelselt?
6. Kas mu abikaasa tunneb vaimulikku lähedust minuga?
7. Kui mu abikaasa saaks muuta minus ühte asja, siis mis see oleks? (Ja miks ma pole seda siis juba teinud?)
8. Kas me peame perena hingamispäeva?
9. Kas mu abikaasa ja lapsed tunnevad rõõmu ajast, mis ma nendega koos veedan?
10. Kas mu pereliikmed teavad ja oskavad sõnastada meie pere põhiväärtuseid?

10 küsimust: lähedased suhted

Lifechurch.tv pastor Craig Groeschel esitas oma blogis 10 küsimust, mis mind mõtlema panid. Arvatavasti pead sa need küsimused enda konkreetse tausta jaoks pisut ümber sõnastama, kui "vaimuliku" töö asemel töötad sa "ilmalikus" sfääris, õpid koolis või oled kodune. Kuid mõtlemisainet on siin kõigile:

1. Kas kõige lähedasemad inimesed tõstavad mind üles või tirivad alla?
2. Kas ma olen eelmise nädala jooksul teadlikult investeerinud teistesse juhtidesse?
3. Kas ma olen täiesti avatud vähemalt 2 lähedase sõbraga regulaarselt iga nädal?
4. Kas ma olen allutanud ennast vähemalt 2 mentori suunamisele ning juhtimisele?
5. Kas ma pean vimma kellegi vastu?
6. Kas ma räägin teistest kogudustest (või konkurentides, naabritest, klassikaaslastest) positiivselt?
7. Kas kiusatus võrrelda, kaevata, kritiseerida või taga rääkida saab minust võitu?
8. Kas mu sõnu ja suhteid saab iseloomustada sõnaga "ülestõstev" või "negatiivne"?
9. Kas inimestele meeldib olla minu lähedal või olen ma tihti pigem emotsionaalses madalseisus?
10. Kas ma olen leidnud vähemalt 3 uut sõpra viimase aasta jooksul?

Suhted sassis

Risttee blogis on nädalapäevad vaikne olnud. Kirjutan siis. Jälle raamatust. Heast raamatust. Loen seda parasjagu.

Tõnu Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" on tervitatav üllitis. Üllitis ei olegi hea sõna - see mõjub nagu oleks tegemist mingi pamfletiga. Aga ei ole. Soliidne, kaunisti kujundatud ja sisukas raamat, mis räägib suhtlemise sasipundardest ja nende harutamisest.

Ma ennustan sellele raamatule laia lugejaskonda. Esiteks sellepärast, et suhtlemine puudutab iga inimest. Igaüks tahaks osata seda kunsti paremini. Ja igaüks teab, mida tähendab suhete sassiminek. Teiseks sellepärast, et tegemist on asjatundja kirjutatud tekstiga, mis samal ajal on lahedalt loetav. Näited lisavad raamatule elu. Küsimuste vormis sõnastatud ülesanded kutsuvad lugejat edasi mõtlema ja arutlema.

Ja sentensid, mõttekillud "maitsestavad" teksti veel omakorda. Näiteks: "Kui suhted muutuvad külmaks, võib hinges keema minna." Või: "Andestamatus võib luua illusiooni, et juhime olukorda. Tegelikult juhib haavumine meid." Või: "Konflikt on nagu looming, milles väljendame iseennast. Paraku on selle loomingu austajaid vähe." Ja: "Andestada, tähendab vabaks saada."

Kuigi olen alles raamatuga poole peal, on tunne, et olen targemaks saanud. Ja tahtmine lugeda raamat lõpuni. Kui selline tahtmine on siis, kui oled raamtuga poole peal, siis on järelikult hea raamat.

Loe rohkem!

Leidsin oma paberite hulgast lehe, kus oli kirjas 44 nõuannet. Näiteks: "Õpi pähe oma lemmikluuletus" või "Ära kunagi naera kellegi unistuste üle" või "Pea meeles, et mõnikord on vaikimine parim vastus" või "Usalda Jumalat, aga pane autouksed siiski lukku". Eriti meeldisid mulle: "Suhtu armastusse ja kokakunsti suuremeelse sundimatusega". Ja veel: "Loe rohkem raamatuid, vaata vähem televiisorit".

Tegelikult elame visuaalsel ajastul. Aga visuaalsesse võib takerduda. Nagu kõigesse muussegi. Olen üha rohkem veendunud, et raamatukultuuri tuleks viljelda sisukamalt ja innukamalt.

Jutlustasin viimastel nädalatel sellest, et mõnest asjast võib loobuda, et ruumi teha millelegi olulisemale. Mina püüdsin ruumi teha lugemisele. Lugesin läbi Jaan Krossi "Kallid kaasteelised II". Soovitan kõigile. Ilukirjandusest Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees". Viimane on omamoodi ilukirjanduslik pilt, kuvand, dokument -- sellest, mis toimus Eesti noores riigis ja välissuhete arendamises 1989-1991. Minu meelest. Igatahes aitab mõista kultuuri, kus elame.

Sest teoloogina olen veendunud: me ei vaja ainult Piibli eksegeesi ja hermeneutikat, vaid ka kultuuri eksegeesi ja hermeneutikat. Aga see läheb vist juba selle lühikese blogisissekande teemast välja.