Raamatuelamus

Lõpetasin paar päeva tagasi Dan Kimballi raamatu "They like Jesus but not the church". Hea raamat, julgen soovitada lugemiseks. Seda eriti siis, kui sa tunned koormat (või et just siis kui sa ei tunne seda), kuidas jõuda Hea Sõnumiga 20-30ndates olevate noortetäiskasvanuteni.

Dan Kimball on pastor ja uue põlvkonna otsivate koguduste (emerging church) arhitekt ning teoloog. Oma raamatu rajas ta pikkade ja põhajalike vestluste peale, mis tal olid kümnete ja kümnete mittekristlastega. Oma üllatuseks leidis ta, et üha suurem hulk inimesi tänases päevas ei tunne mingit vastumeelsust Jeesuse ja tema õpetuse kohta (neile lausa meeldib see), kuid viis kuidas see õpetus on nähtavaks elatud kirikute ja kristlaste kaudu, hoiab neid noori isiklikust suhtest Jumalaga eemal.

Iga kirik ja kristlane tänases Eestis peaks samuti maadlema küsimustega:
Kuidas rääkida Jeesusest tänases kultuuriruumis? Kas see on erinev kui paar aastat tagasi? Mida arvavad inimesed kirikust ja miks?

Loetud raamat tekitas minus mitu suuremat küsimust, mida ma enda jaoks siiani töötlen:
1. Kuivõrd "kristlikus mullis" ma tegutsen ja elan, omamata sisulisi ning arenevaid sõprussuhteid inimestega väljastpoolt organiseeritud religioooni ja usku? Kas ma peaksin muutma midagi oma töörezhiimis, töötades Dani eeskujul näiteks 2 päeva nädalas kohalikus kohvikus (kus tal tekkisid enamus sõprussuhteid inimestega).

2. Kui valmis olen ma vastama rasketele ja sisulistele küsimustele oma usu ja tõekspidamiste kohta? Informatsiooni vaba levik on saavutanud praeguseks sellised mõõtmed, et iga vähegi otsiv inimene leiab 5 minuti jooksul Googlest üles artikleid pro-gay teoloogiast, piibli autoriteeti ning usaldsuväärsuse puudumisest, teaduse ja kristluse vastuoludest, jne, jne. Kristus aga ei karda ühtegi rasket küsimust. Kas aga mina olen teinud sisulist kodutööd ja valmis sisuliselt ning respekteerivalt arutlema ja vastama.

3. Kuidas edastame me oma kogukonna ja kiriku teoloogilisi arusaamu ? Kas meie jaoks on olulisem arrogantne tõe kuulutamine, või oleme valmis seda sama tõde austavalt ning armastusega kommunikeerima. St tasakaalu leidmine tõe ja armu/armastuse vahel.

Igatahes täitis see raamat mind lootusega. Peale on kasvamas põlvkond, kelle jaoks olulisem kui tõe absoluutide kuulutamine on näha tõelist usku nähtavalt ja reaalselt välja elatamas. Kristlastena peame tõdema, et pall on meie kätes.