Exam

Its time again for me to renew my Estonian living permit, and finally after 5 years in Estonia and 3 years of marriage i am allowed to apply for an extended living permit. I am not exactly sure all the details of what it means and how long it will be for, but I know what I have to do to get it. The very first step in the process is I have to pass the beginners Estonian language exam. Assuming my registration goes okay, will be on 9.Nov. I have to complete a 1.5 hour written section and an oral examination. Once you pass this, then you can go apply for the living permit. The language exam is very scary. I know that I can get by with my language, but have i progressed enough to pass the exam?

So, I am writing to ask everyone to help me over the next month to get ready for this. Force me to speak as much Estonian as possible, don't let me take the easy way out.

Also, leave me some comments on some of the more important parts of Estonian language, things you think might be on a beginners exam. I need to know what all you smart Estonians are thinking and hopefully it leads to a great success.

Ajalugu tuleb vastu tulevikust

Miks on ajalugu tähtis? See aitab meil mõista, kus me oleme oma teekonnal praegu, ja millised võimalused on meil suunavalikuks tulevikus. See puudutab üksikinimese elu, aga ka ühiskonna ja kiriku elu. Minevik tuleb meile vastu tulevikust. Sellepärast uuritakse oma perelugu, organisatsioonid uurivad oma arenguteed, kirikud kirjutavad oma ajalugu.

Kogudus peab teadvustama oma minevikku. Kes ja millise mõjuga aitasid kaasa koguduse rajamisel ja arengul? Kuidas mõisteti piiblit ja rakendati usuelus? Kuidas lahendati kitsaskohti? Millied muutused on koguduse elus, juhtimises ja jumalateenistuses aset leidnud?

See kõik ei ole ainult akadeemilise ajaloouurimise huvi, vaid väga vajalik koguduse enesemõistmise jaoks ja tema arusaamisel, kuidas Jumal toimib koguduse ja üksikkristlase elus.

Sellepärast -- koguduste materjalide kogud, protokolliraamatud, kirjavahetus ja kroonikad on osa vaimulikust elust. Osa püüdest mõista ennast ja Jumala tööd.

Niisiis, eelneva valgel, mõned praktilised märkused kristlikust vaatenurgast.

Esiteks, kirjutage, salvestage ja koguge materjale koguduste ja vaimulike juhtide elusündmuste kohta. See on väga oluline! Kui kogudusel pole oma arhiivi või kroonikaraamatut, siis on aeg see rajada.

Teiseks, koguduse või kristliku kiriku ajalooga tutvumine teeb meid alandlikumaks. Me näeme viltuminekuid, kordaminekuid ja korrigeerimise võimalusi. Ja õpime lugupidavalt kuulama varem elanud vendi ja õdesid. Ajaloo tundmaõppimine on sel moel mõistetuna osa spiritualiteedist, pühitsusprotsessist.

Kolmandaks, Risttee koguduses algab novembri lõpus jutlusteseeria traditsiooni tähtsusest, aga ka muutumisest. Kas traditsioon kammitseb alati? Või vahest annab kindlustunnet? Jälgi Risttee reklaami jutluseseeria kohta.

Neljandaks, usuteaduslikus seminaris toimuns väga huvitav koolitus koguduse traditsiooni ja selle tõlgendamise tähtsuse kohta. Järgmine koolitus, 3. novembril, räägib aga piibli tõlgendamise võimalustest. Vaata seminari kodulehte www.kus.tartu.ee

Käisin täna kirikus

Oleme viimased päevad veetnud Columbuses, OH. Tänasel pühapäeval käisin kirikus. Õigemini lausa kahes - Northwest Bible Church's ja Lifechurch.tv Second life kirikus.

Northwest kirikuga seovad Risttee kogudust läbi aastate minevad sidemed. Alates 2001 aastast on nad käinud märtsikuus Eestis English Campi läbi viimas. NW kirikust on pärit nii Viinalasside perekond kui ka Craig ja Chris. Täna oli siin tore teenistus. Kõige eredamaks hetkeks minu jaoks oli vast see, kui 52-liikmeline koor ja 25 liikmeline orkester esitas ühe väga võimsa laulu. Ja muidugi Daniel Viinalass tervitas kogu kogudust kantslist mõlemal teenistusel.

Ja siis käisin ma täna ka Lifechurch.tv Second Life virtuaalses maailmas asuvas kirikus. See oli päris vägev elamus. Muidugi ma sattusin sinna 45minutit ennem teenistuse algust, nii et teisi seal veel ei olnud, kuid sellegi poolest oli väga tore kirikus ringi kõndida ning uurida kõike mis seal on. Siin on mõned pildid ka sellest külastusest... (hmm, millegipärast on Bloggeris praegu mingi viga, mis ei lase enam pilte uploadida. Nii et nende piltidega peab pisut ootama).

Aga mõtetes olin ma ikkagi eelkõige Ristteel, sest pole paremat kohta kui kodukogudus. Huvitav kuidas algas uus seeria Rõõmuabi 1863? Ja kuidas läks Tagahoov?
Järgmisel pühapäeval oleme juba aga Atlantas, North Pointi koguduses

[Elumuutnud lugu]

Ükskord juhtus üks säärane lugu... kuigi postituse lugemine võtab paar minutit, soovitan lugeda selle lõpuni.

Uuemates tõlgetes on pandud see säärane lugu [kastide] vahele. See tähendab, sellesse jutustusse võib tänapäeva lugeja pisikese skepsisega suhtuda. [sest leiti ühed veelgi varasemad käsikirjad, kust see kirjapandu puudus].

Nimelt algab lugu sellega, et Jeesus oli just veetnud öö Õlimäel. [Oletatakse, et Jumalaga osaduses ja palves]. Ta tuli koidu ajal mäelt alla ja otse pühakotta. Teda tuli kuulama suur rahvahulk, karvased ja sulelised. Kõik istusid teda tähelepanelikult kuulama. Ja Jeesus istus maha ja õpetas.

Ja siis tuleb see kurikuulus konksutõmbamise koht. Sest olid tulnud variserid ja muidu-targad ning tõid kohale väga patuse inimese. Naise, kes rikkus abielu. [millest võime küsida, et huvitav kus see abielurikkunud mees on, või siis, kuidas täpselt nad ta kinni nabisid?]

Ja meie peategelane Jeesus pannakse raske olukorra ette. "Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" küsitakse talt avalikult.

Võime vaid ette kujutada, kuidas suhtus sellesse küsimusse Jeesuse kuulajaskond. Sisuliselt pandi ju nende õpetaja konfronteeruma kogu Iisraeli austatuima esivanemaga, Moosesega...

Veel enne kui see postitus lõpeb, olgu veel välja toodud paar huvitavat märkust.
1) Jeesus ignoreeris seda küsimust [Jeesus kirjutas midagi maa peale, kuni talle hakati selle küsimusega peale käima]
2) Keegi täpselt ei tea, mis ta maha kirjutas [on igasugu teooriaid]

Ja siis ütles Jeesus sõnad, mis lõid pahviks nii tolle aja targimad, kui ka tänase aja targimad. Ta ütles: "Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!"

ja potsti! Mitte keegi ei visanud. Ja Jeesus ka ei viska! Naljakas, kuidas autor Johannes seda lugu meenutab... ta kirjutab, et seepeale läksid vanemad ruumist välja, seepeale ülejäänud. Kogu saal jäi tühjaks. Jeesus kaotas kogu oma auditooriumi.

Pühakotta jäi tema ja abielurikkuja naine.

Ja lugu lõpeb sellega, et naine sai aru, et Jeesus oli talle kinkinud elu ning ta sai soovituse minna ning elada oma elu teisiti... aga kas sa panid tähele, et:

Kuigi kõik inimesed tunnistasid, et nad olid patused ja väärt surma. Siis ainuke, kes ellujäämist otsis ja selle sai[!], oli abielurikkuja naine.

Mõnikord lausa tasub olla kõige patusem. Või mida arvab sinusugune?

This Sunday

This Sunday morning Risttee starts a new series, Rõõmuabi 1863. We will be looking at the book of Philippians and how the book is essential about one man, his joy, his life and how to bring out joy in the lifes of a church. I think joy and happiness are subjects that are very important to all of us and most people are on a pursuit of happiness. I hope that in the next 4 weeks those who attend these services will discover their source for joy, how to keep and defend their joy, how to share their joy and finally what marks a joy filled life. 11:00, Näituse 26, 28.nov.2007. Here is also the video advertisement for the next series.

Risttee kogudus on "cool"

Olin möödunud pühapäeval Risttee koguduse jumalateenistusel. Oli aastapäev. Ja nooruslik jumalateenistus. Ja ilmatu suur tort. Ja natuke on sellest juba siin blogis kirjutatud.

Aga sellistel hetkedel on põhjust mõelda, miks ma tunnen end selles koguduses koduselt. Igatahes ei ole vastus lihtsalt, et, noh, see on mu töö, et ikkagi pastor ja muu niisugune jutt. Teate, on olemas pastoreid, usu või ära usu, kes end oma koguduses sugugi hästi ei tunne. Aga miks mulle Risttee siis ikkagi meeldib? -- Paar asja.

Kõigepealt sellepärast, et terve see Risttee koguduse lugu on üks suur väljakutse. Mul on tunne, et ma osalen milleski põnevas ja tähendusrikkas. Milleski, mis ei ole täpselt väljamõõdetud. See ei ole mingi kosher-kogudus. Aga ta on hästi elus. Ja mulle tundub, et Jumal on tegelikes ja elusates asjades hästi lähedal.

Teiseks, mulle meeldib tohutult -- täiega -- see rahvas, kes selle koguduse kodugruppides ja noorteüritustel ja jumalateenistustel kokku tuleb. Nad on toredad. Super. Ma mõtlen mõnikord, kelleks need inimesed kord saavad. Karjääri mõttes jõuavad paljud neist kaugele, selles pole kahtlust. Aga ma mõtlen veel midagi. Ma mõtlen, et need inimesed on võimsate eeldustega, et muuta maailma paremaks -- Eestimaad, oma linna, oma kooli, töökohta. Ja mõjutada õnnistusrikkalt teisi inimesi. Ja kui ma saan, kui ma tohin, neid kasvõi pisut inspireerida ja toetada edasi arenema sellel teel -- siis on nemad ja Jumal mind sellega austanud.

Ja siis meeldib mulle loomingulisus ja sõbralikkus. Ja see, et jumalateenistuse eel saab kohvi juua. Ja et lapsed on teretulnud. Ja et jumalateenistusel on nii tõsidust kui huumorit. Ja et räägitakse tegelikest asjadest. Ja palvetatakse südamest. Ja et mitte ainult ei räägita, vaid tahetakse ka midagi teha. Kõik need Karunädalad ja veredoonorluse päevad ja loomade varjupaigas koerakuutide ehitamine. Ja mulle meeldib, et raskusi ei kardeta, vaid nendega tegeldakse. Noh, neid tuleb ju ikka ette, kui tegemist on elusa ja tegusa seltskonnaga.

Ah-jaa, veel üks asi, oleksin peaaegu unustanud: mind on väga inspireerinud meeskonnatöö. Näiteks see, et jutlus ei ole ühe-mehe soolo, vaid jutlusteseeriad arutatakse töörühmaga enne läbi. See on hästi "cool".

Ühesõnaga -- veel kord "Palju õnne esimeseks sünnipäevaks!"

Loetud päevad, tunnid ja minutid

Küllap loeb meist pea igaüks päevi millenigi:
- Maci-mehed loendavad hinge kinni pidades sekundeid Leopardi välja tulemiseni (hetkel 3 päeva, 4 tundi, 23 minutit ja 6 sekundit - vt hetkeseisu siit)
- Mõni kardab oma sünnipäeva ning tunneb hirmu läheneva tähtpäeva ning suurema aastanumbri ees, mida see endaga kaasa toob
- Lifechurch.tv interneti campuse külastajad loevad minuteid järgmise online teenistuseni - 4 päeva, 13 tundi, 21 minutit ja 42 sekundit
- Meie oma peres loeme tunde neljapäeva varahommikuni, mil astume lennukisse et järgmiseks 3 nädalaks sukelduda perekondlike kokkusaamiste ning kirikujuhtimise teemaliste konverentside keerisesse
- 200,000 kana Talleggi farmides loevad päevi oma võimaliku mihklipäeva ees, mil nad ahjudesse kühveldatakse
- 380,000 eestlast ei jõua ära oodata järgmist pühapäeva, mil võistlustules Eestimaa uued iidolid - tantsivad tähed. Eks igalühel oma lemmik - mõnel nunnu suursaadik, mõnel sarmantne Koit ja ta kihistav kaaslane, mõnel väändunud käega ja kibekiirelt liikuvate pikkade koibadega esikoolitaja Vain.

Aeg aga muudkui tormab ning need oodatud või kardetud hetked on kohe kohe käes.
Miks on küll selle väärtusliku aja kasutamine on nii raske. Vähemalt minul. Kõige rohkem vihkan ma ennast nendel hetkedel, kui ma tagasivaadats pean tõdema, et olen mõttetult kulutanud tunde ja mõnikord lausa päevi, tegeledes asjadega, mis lõppeks ei oma mingit tähendust (ja parimal juhul pakuvad vaid rahuldust ja meelelahutust antud hetkes).

Kuid mis siis on see oluline, millega ma peaks oma aega täitma. Mille nimel töötama, unistama, panustama? Eks igaüks meist pea leidma siin oma tee.
Kuid mina ei ole saanud viimastel nädalatel peast ühte lauset:
"100 aasta pärast on ainuke asi, mis mingit tähendust omab, see kas inimesel on suhe elava Jumalaga!"
Ja vat see on küll tähtis.