Loetud päevad, tunnid ja minutid

Küllap loeb meist pea igaüks päevi millenigi:
- Maci-mehed loendavad hinge kinni pidades sekundeid Leopardi välja tulemiseni (hetkel 3 päeva, 4 tundi, 23 minutit ja 6 sekundit - vt hetkeseisu siit)
- Mõni kardab oma sünnipäeva ning tunneb hirmu läheneva tähtpäeva ning suurema aastanumbri ees, mida see endaga kaasa toob
- Lifechurch.tv interneti campuse külastajad loevad minuteid järgmise online teenistuseni - 4 päeva, 13 tundi, 21 minutit ja 42 sekundit
- Meie oma peres loeme tunde neljapäeva varahommikuni, mil astume lennukisse et järgmiseks 3 nädalaks sukelduda perekondlike kokkusaamiste ning kirikujuhtimise teemaliste konverentside keerisesse
- 200,000 kana Talleggi farmides loevad päevi oma võimaliku mihklipäeva ees, mil nad ahjudesse kühveldatakse
- 380,000 eestlast ei jõua ära oodata järgmist pühapäeva, mil võistlustules Eestimaa uued iidolid - tantsivad tähed. Eks igalühel oma lemmik - mõnel nunnu suursaadik, mõnel sarmantne Koit ja ta kihistav kaaslane, mõnel väändunud käega ja kibekiirelt liikuvate pikkade koibadega esikoolitaja Vain.

Aeg aga muudkui tormab ning need oodatud või kardetud hetked on kohe kohe käes.
Miks on küll selle väärtusliku aja kasutamine on nii raske. Vähemalt minul. Kõige rohkem vihkan ma ennast nendel hetkedel, kui ma tagasivaadats pean tõdema, et olen mõttetult kulutanud tunde ja mõnikord lausa päevi, tegeledes asjadega, mis lõppeks ei oma mingit tähendust (ja parimal juhul pakuvad vaid rahuldust ja meelelahutust antud hetkes).

Kuid mis siis on see oluline, millega ma peaks oma aega täitma. Mille nimel töötama, unistama, panustama? Eks igaüks meist pea leidma siin oma tee.
Kuid mina ei ole saanud viimastel nädalatel peast ühte lauset:
"100 aasta pärast on ainuke asi, mis mingit tähendust omab, see kas inimesel on suhe elava Jumalaga!"
Ja vat see on küll tähtis.