5 turustamisviga, mida kirikud teevad

Tony Morgan (NewSpring kiriku peastrateeg) kirjutas Outreach ajakirja huvitava artikli, "5 Marketing Mistakes Churches Make".

Iga kirik tegeleb turustusega (tunnistab ta seda või mitte), olgu selleks siis silt ukse kõrval, kohalikus ajalehes kolmapäeviti ilmuv teade koosolekute kellaaegadega, kuukiri, YouTubes levitatavad videod vms. Tihti teeme me püüdluses jõuda rohkemate inimesteni tüüpvigu.

1. Kriku reklaamimine versus reaktsiooni esilekutsumine. Selle asemel, et reklaamida oma kiriku nime või hoonet, reklaami parem jutluste seeriat.
2. Lubaduste andmine mida sa pidada ei suuda. Kas kirikus valitsev õhkkond on sõbralik, armastav ja tervitav? (Kirik teistele, kodu kõigile - siin anname me Ristteena kaks lubadust, mida pole sugugi kerge täita!).
3. Püüd olla kõigeks kõigile inimestele. Kas sa tead, millisele sihtgrupile on sinu koguduse tegevus suunatud. Püüd jõuda kõigi inimesteni teeb sind pealispindseks ning sa ei jõua tegelikult kellenigi. Jumal kasutab erinevaid kirikuid jõudmaks erinevate inimesteni.
4. Teistes kogudustes oma konkurentide nägemine. Me võitleme selle maailma kultuuri vastu, teised kogudused on meiega ühes ja samas meeskonnas. Ühiselt ehitame ja esindame Kuningriiki siin maa peal.
5. Omavahel konkureerivate tööharude loomine koguduses. See loob segadust ning inimesed ei tea, mis peaks oleme nende jaoks järgmiseks sammuks. Kirik peab tegutsema oma tugevuste põhiselt ning kitsendama fookust. Ära konkureeri iseendaga.

Mida peaksime nende mõtete valgel oma kodu koguduses üle vaatama?

Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!

Parenting Advice

Do you ever wonder at the timing of life? I don't mean the big things, like getting something right when you need it, but rather smaller, somewhat trivial things. I had an experience this past weekend that made me laugh. On Friday night we had our Going UP event title, "Elu Vanemateta" The event was great and all the students that put it together did a great job. On Saturday evening, I was out with my family in town, walking around enjoying the fresh air. We made our way over to the playground for the boys to enjoy for a little while. There is one large jungle gym that you have to climb up onto via a steep ramp and a rope. With the temperature around 0 degrees, the ramp was very slippery and it was impossible for anyone to climb up on their own, so I was helping Oskar, my 2 year old son, get up and around the equipment there. I was just there beside him and one place as a very big step for Oskar and he can't get up it, so I use my hand to make a small step. He then can push up and get to the top level where the slide down is. While I was helping him, a small boy, around 4-5 years old was there staring at me. His body and eyes didn't move for about 10 seconds. I was a little freaked out by it, but after all he is 5. The boy then says to me, "He needs to do it by himself." I answered "What" He said in an even more definitive voice, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF". Of course I can't let a good fight pass me up, so I said back, "But he is too little to get up here and its slippery" He said one more time for me, "HE NEEDS TO DO IT BY HIMSELF" With that, Oskar made it down the slide and Reena said lets go, so I said good bye to the little boy and started to think about what just happened.

How is it possible to get parenting advice from a 5 year old boy? How could it be happening just 24 hours from the Going UP event where we talked about respecting parents? After I went through this for a while, then my thoughts turned. What if he was right? Maybe I am babying Oskar too much, maybe I should make him do it by himself? Was I somehow making him a weak little boy, but helping him climb on the playground? I guess in parenting there are two options, one is to stay out and let the kid figure it out, and the second is to do it with him. I wasn't doing everything for Oskar, rather just helping him when necessary. So, after reasoning for a while, i decided that I probably know more about parenting that this young 5 year old.

This situation has me thinking about spiritual babies, spiritual growth and maturation. What is the role of the church in this process? What are we to do to help others come to a mature faith? Can we sometimes feed a young believer too much and they don't learn how to feed themselves? What about discipleship or spiritual mentorship, is this the best option to help people develop? I am taking some significant time right now to think this through. I think we can learn a lot from real parenting to help us as a church figure out what we need and must do to help people develop into the masterpiece God intended them to be. I also think we can learn a lot from each other. If you have thoughts or ideas about this, feel free to share them on this blog and I hope that we can figure out some steps we need to take as a church to make this happen.

Kristliku pärandi elujõust

Me keegi pole üksik saar. Nii ütles kunagi luuletaja John Donne. Ja Hemingway kasutas seda tsitaati raamatus "Kellele lüüakse hingekella"... Nii vist oli.

Me sünnime juba mingi pärandiga -- geneetilise pärandiga. Ja saame kohe osa kultuurilisest pärandist, ja usuliselst, ja perekondlikust.

Euroopa kultuuriruumis kandub edasi kristlik pärand. Kogudus on kutsutud edasi kandma leppimise, andestuse, uue alguse sõnumit. Sõnumit Jumalast, kes jagab inimese saatust. Ja jääb siiski Jumalaks. Seda teeb kogudus erineval viisil, kuid sageli korduvate harjutuste, praktikate, elu- ja usumustrite abil. Nagu jumalateenistus, jutlus, pühaõhtusöömaaeg ja ristimine, palve...

Sel nädalal pidid Risttee koguduse liikmed elustama enda jaoks ühe killu kristlikust traditsioonist. Mina elustan järgneva palve abil tõdemuse, et leidub inimesi, kes kehastavad kristlikku pärandit kuidagi selgemini, eeskuju väärivalt, haaravalt. Mõnes kirikus nimetatakse neid pühakuteks. Vabakirikutes ehk nii ei öelda, aga mõte ise ei ole ka vabakirikutes tundmatu. (Ja märkusena: Euroopa kultuuriruumis algab november kõigi pühakute päevaga...)

Kõigi pühade eest,
kes on eele läinud,
kes on kõnelnud me südame vstu
ja puudutanud meid sinu tulega -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad meie keskel,
kelle nõrkused ja tugevused
on meie omadega läbi põimitud -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad veel pärast meid,
kes kutsuvad meid üles
muutma seda maailma koos nendega -
me täname sind, Jumal.

(Palveraamat, Allika kirjastus, 2006)

Külalisblogija Dave: Sojourning (again, still)

Dave Cupery on olnud üks võtmetegijaid Risttee koguduse rajamisel. Lisaks on ta paljude ristteelaste sõber, oma naisele abikaasa ja lastele isa. Ta tuli Eestisse misjonäriks, et teha seda, mida Jumal on tema südamele pannud. Usun, et Risttee kogudus on üheks tema töö viljaks, mis on saanud teoks tänud sellele, et ta lasi ennast Jumalal kasutada oma tööriistana.

Greetings from Wisconsin, where I am stranded about 3 hours north of Jen and the kids because of our first snowstorm of the year. We continue to miss you, life in Estonia, and being a part of Crossroads. We pray for you often and are thankful for chances to read blogs, email, and skype so that we can continue to hear what is happening in Tartu.

In the 3 months we have been back in the US we have driven more that 10,000 KM – mostly sharing with churches about the exciting things that God is doing in Estonia. I do not think I can count the number of different beds I have slept on – we are longing to find out where God will lead us so that we can once again have a home.

At the same time, I have heard about our (Risttee’s) need to find a new home. We can relate on feeling homeless and we are praying (along with more than 150 individuals and a few churches) that God would quickly open up a new place. Each time Going UP and Risttee have changed locations, by choice or out of necessity, it has experienced times of significant new growth. As Jen and I have prayed about this possible move, we have really sensed God’s hand again. I really believe He is doing something very special at Risttee and this is not a roadblock but only an interruption through which He opening new space for spiritually needy people.

We have had to realize that our time without a home this fall is part of our journey in what God wants to do in and through our lives – we are sojourning, walking the adventure God has for us. We think God is taking Risttee and Going UP through a similar adventure. We wish we could be there to share the ride because we are convinced that God has something really exciting on the other side.

Blessings,
Dave

Vajan või hoopis tahan

Ma ei ole viimase nädala jooksul peast saanud mõtteid teemal vajan versus tahan. Nii kergesti ajame me need kaks asja omavahel sassi, mõeldes et see mida ma tahan on täpselt see sama, mida ma vajan (ja vastupidi). Jumal on lubanud hoolitseda kõigi meie vajaduste eest (Fl 4:19). Tahtmistega on aga teine lugu.

Kui minu juurde tuleb Risttee mõne tööharu juht mingi (rahalise)sooviga, siis mu küsimus on kas see on midagi mida sa vajad või midagi mida sa tahad? Kui see on midagi mida sa vajad, siis pole selle muretsemine probleem, sest Jumal on lubanud me vajaduste eest hoolitseda. Lihtsalt tahtmise pole aga vaja täita.

Viimastel päevadel oleme ka Annaga rääkinud palju, mis on me elus nendeks asjadeks, mida me vajame ja mida me lihtsalt tahame. Millegi pärast on palju kergem teha seda vahet teise inimese asjade vahel kui enda omadel. Miks ma näen nii selgesti seda, et Annal pole vaja uut käekotti? Aga minul uut telefoni?

Ohjeldage mind

Minu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.

Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.

Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.

Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.

Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.

Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.

Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.

Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!