Ka minul on mure

Mida rohkem tahab inimene võtta vastutust, seda võimalikumaks saab oht, et ta võtab ka rohkem murekoormat. Mina mõtlen, et ei taha blogilugejat küll oma murega koormata, aga ühte Risttee muremõtet jagada küll.

Kuna meile on visioon alati väga oluline olnud, siis olen ikka püüdnud juurutada kellukesepraktikat. Et kui juhtub midagi sellist, mis läheb kokku meie eesmärgiga (juhtida inimesi kasvavasse suhtesse Jeesuse Kristusega) -- siis tuleb seda lugu ka teistega rääkida. Sest siis usutakse oma tehtusse rohkem. Ja ollakse ka muidu rõõmsamad.

Aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et tegelikult tuleks ka kurba kellukest tilistada. Olen vanematekogu liige, ja üheks ülevaatajaks kogu kogudusele. Ikka puutun kokku inimestega, kel kurvemad ajad (eelkõige oma Kristuse-suhte mõttes).

Mind teeb kurvaks, kui koguduseliige ei tee vahet õigel ja valel õpetusel. Ning arvab, et new-age kirjandus on kristlik. Ja teeb kurvaks kui jäetakse maha Jumal, sest tema inimese uus partner pole usklik. Või kui pöördutakse probleemide korral teistsuguse ravi või elufilosoofia poole.

See paneb mind tundma, et kui meie sooviks on juhtida kasvavasse suhtesse Kristusega. Aga juhtub selliseid asju, siis me teeme oma tööd halvasti. Ja ainult rõõmukellekusest helistada (edulugusid jutustada), aga mitte rääkida asjadest, mis lähevad risti-halvasti (helistada kurba kellukest) -- siis me ju valetame oma kogudusele.

Minu asi on kaitsta visiooni. Aga kui ma ei jaga teistega seda, kus on valupunktid, ja milles me tegelikult nõrgad oleme... siis ma pole õige juht.

Tilista mõlemat kellukest!