Vajan või hoopis tahan

Ma ei ole viimase nädala jooksul peast saanud mõtteid teemal vajan versus tahan. Nii kergesti ajame me need kaks asja omavahel sassi, mõeldes et see mida ma tahan on täpselt see sama, mida ma vajan (ja vastupidi). Jumal on lubanud hoolitseda kõigi meie vajaduste eest (Fl 4:19). Tahtmistega on aga teine lugu.

Kui minu juurde tuleb Risttee mõne tööharu juht mingi (rahalise)sooviga, siis mu küsimus on kas see on midagi mida sa vajad või midagi mida sa tahad? Kui see on midagi mida sa vajad, siis pole selle muretsemine probleem, sest Jumal on lubanud me vajaduste eest hoolitseda. Lihtsalt tahtmise pole aga vaja täita.

Viimastel päevadel oleme ka Annaga rääkinud palju, mis on me elus nendeks asjadeks, mida me vajame ja mida me lihtsalt tahame. Millegi pärast on palju kergem teha seda vahet teise inimese asjade vahel kui enda omadel. Miks ma näen nii selgesti seda, et Annal pole vaja uut käekotti? Aga minul uut telefoni?