Ohjeldage mind

Minu arust on reeglid ja karistamine täiesti normaalsed asjad.

Öeldakse küll, et reeglid piiravad meid. Aga kui mina oma fämili-autoga kuskil suvalisel ristmikul olen ja teisest suunast tuleb ebamääraselt käituv auto... siis ma ei tahaks muud, kui teada, millised on reeglid. Ja millest kumbki kinni peab pidama.

Et minul ja mu perel oleks turvaline olla. Liiklemises on reeglid ja piirid küll vajalikud.

Seda kirjutades just lugesin isa-lapse suhte raamatut. Selles räägiti lambakarjast. Sain teada, et kui lambakari taras ei saa olla, siis ei saa nad ka korralikult süüa. Ega suuda õieti orienteerudagi! Kui aga tara on ümber, on lambal hea ja turvaline olla. Ja isegi kui hundid on kurvad, on lambad kõigiti rahul.

Inimest on peetud läbi ajaloo lambaga kaunis sarnaseks.

Reeglitest veel rääkides. Ükskord rääkis üks risttee jutlustajaid Einike Pilli, et kui külaline istus söögilauas, kus perekond vabakasvatust praktiseeris, siis lapsed panid külalise juuksed pudru sisse. Külaline vaatas kohmetunult ringi. Kõik olid tobedas olukorras... aga ette midagi ei võetud.

Või mõelge... kui perekonnas oleks valitsemiskorraks demokraatia, siis oleks ju söögilaual hommikust-õhtuni kommid? Nii ka nüüd ei saa.

Ühesõnaga, ohjeldama ikka peaks. Sest ega kui mind ei oleks ohjeldatud, poleks ma seda postitust taibanud kirjutadagi. Aitäh kubjas Taavi ja head päeva jätku!