Kristliku pärandi elujõust

Me keegi pole üksik saar. Nii ütles kunagi luuletaja John Donne. Ja Hemingway kasutas seda tsitaati raamatus "Kellele lüüakse hingekella"... Nii vist oli.

Me sünnime juba mingi pärandiga -- geneetilise pärandiga. Ja saame kohe osa kultuurilisest pärandist, ja usuliselst, ja perekondlikust.

Euroopa kultuuriruumis kandub edasi kristlik pärand. Kogudus on kutsutud edasi kandma leppimise, andestuse, uue alguse sõnumit. Sõnumit Jumalast, kes jagab inimese saatust. Ja jääb siiski Jumalaks. Seda teeb kogudus erineval viisil, kuid sageli korduvate harjutuste, praktikate, elu- ja usumustrite abil. Nagu jumalateenistus, jutlus, pühaõhtusöömaaeg ja ristimine, palve...

Sel nädalal pidid Risttee koguduse liikmed elustama enda jaoks ühe killu kristlikust traditsioonist. Mina elustan järgneva palve abil tõdemuse, et leidub inimesi, kes kehastavad kristlikku pärandit kuidagi selgemini, eeskuju väärivalt, haaravalt. Mõnes kirikus nimetatakse neid pühakuteks. Vabakirikutes ehk nii ei öelda, aga mõte ise ei ole ka vabakirikutes tundmatu. (Ja märkusena: Euroopa kultuuriruumis algab november kõigi pühakute päevaga...)

Kõigi pühade eest,
kes on eele läinud,
kes on kõnelnud me südame vstu
ja puudutanud meid sinu tulega -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad meie keskel,
kelle nõrkused ja tugevused
on meie omadega läbi põimitud -
me kiidame sind, Jumal.

Kõigi pühade eest,
kes elavad veel pärast meid,
kes kutsuvad meid üles
muutma seda maailma koos nendega -
me täname sind, Jumal.

(Palveraamat, Allika kirjastus, 2006)