Kogudus ja riik

Eesti Vabariigi aastapäev on selleks korraks möödas. Minu jaoks mitmes mõttes eriline. Näiteks kruvisin lipualuse majaseina külge ja panin korralikult lipu välja. Hea tunne oli, et see sai tehtud. Oleme oma perega elanud selles kodus juba mitu-mitu aastat, aga vaat see väike (või suur) asi ikka tegemata... Nüüd siis tehtud. Vaatasin sini-must-valget lippu ja mõtlesin, et on ikka ilus küll.

Risttee koguduses oli ka lipp väljas. Ja loeti ette lõike iseseisvusmanifestist. Ja lauldi hümni. Ja palvetati Eesti maa ja rahva ja riigi pärast. Üldse mitte formaalselt, vaid hingega ja südamest. Oli tähendusrikas.

Ja aastapäeva järellainetustes mõtlen ma, et kristlased võiks julgemalt ühiskonna elus kaasa rääkida ja tegutseda. Vabakoguduste poole pealt mõtlen Karl Kaupsile, kes oli 1938-1940 Riigikogu liige. Või Adam Podinile, kes tegutses vangide aitamiseks, ja enne Teist maailmasõda Eestis veel olemas olnud pidalitõbiste asundustes. Ta muretses nii ravimeid kui viis läbi jumalateenistusi. Seda hinnati Punase Risti ordeniga 1931. aastal.

Ühesõnaga -- ühiskondlikku aktiivsust on ka vabakoguduste ringides ajalooliselt olnud küll. Kuvand, et usklikud hoiavad ainult palvemaja seinte varju, ei ole õige. Kust see küll pärit on? -- Ja valmisolekut teha midagi oma kogukonna ja ühiskonna heaks näen ma praegugi. Lootuse küla, Samaaria kodud, kristlased, kes teevad oma tööd hästi ükskõik, mis valdkonnas...

Sisukaid poliitikuid, kes kristlikest väärtustest lähtuvad -- kuid oskavad ka muud kui jutlustada -- võiks rohkem olla. Ja loodan, et suur hulk kristlasi osaleb ka kevadisel suurel prügikoristuse aktsioonil, et Eestimaa saaks puhtam ja ilusam.