Nagu te teate, proovime ilmvõimatut. Olla kõigile. Aga samas teistele. Üheltpoolt nagu meeldida kõigile, aga samas ikka olla usklik. Motolauseks "kirik teistele, kodu kõigile".
Samas, paljud magavad pühapäevahommikuti. Ega siis tegelikult usklikud elavamadki pole. Lihtsalt hingamispäeviti nad käivad koos, on teenistused üle kogu linna, maa ja kera.
Ütleme, et meie kulutame aega ja raha selleks, et aidata inimestel leida kasvav suhe Kristuse Jeesusega. See tähendab, et inimeste elud muutuvad. Sest Kristus suri, äratati ellu... ja sama on võimaluse on andnud Kristus igale paganale. Ja igal pühapäeval.
Eestlane on ju pagan. Aga pühapäeval kodus.
Viimasel pühapäeval oli üks ema meie kiriku lastetoas (Atlantise kõrvalruumis). Lastehoidmise kõrvalt vaatas hägust telekat (sealt on meil otseülekanne teisest ruumist). Heli tuli kehvakesti läbi, aga midagi siiski...
...naine kuulas tähelepanelikult, läks istus teleka jalge ette.
Ja siis ütles minu abikaasale, kes sel korral seal ruumis beebisid hoidis: "Kuidas sa küll saad? Sa loobusid tänasest teenistusest, aga kui sa jutlust ei kuule, kuidas sa siis nädala vastu pead?"
Mõtlen, et nädala peame kõik vastu pidama. Omal kujul ja omade beebidega. Ja mida kauem olen kirikuga olnud seotud, seda rohkem näen, et Kristus andis meile sellise sõnumi ja õpetuse, mis aitab kõiki. Elada elu, aga ikka üheskoos temaga.
|