Aukartus või -kartmatus

Mul oli täna hommikul eelisõigus osaleda Allianssi korraldatud Tartu palvushommikusöögil koos kohalike vaimulike, poliitikute ning kõrgkoolide otsustajatega. Kui jõudis kätte palveaeg päris hommikusöögi lõpus, siis palus Meego ka minul palvetada.
Ennem palvetama minemist palusin ma vaikselt endamisi, et Jumal võiks lasta ka sellel väikesel palvel olla õnnistuseks kuulajatele ning tunnistuseks elavast suhtest mis mul temaga on).

Ja siis jõudis kätte minu kord palvetada. EEKBL esindajana oli minu osaks palvetada Tartu kõrgkoolid ja kõigi tudengite eest. Väike värin sees alustasin mikrofoni ees rääkimist oma Taevase Isaga. Palve ise läks hästi, tundsin et ei tee lihtsalt sõnu vaid need ka tähendavad midagi.

Kuid siis kui olin ütelnud Aamen, ning mikrofoni juures eemale astusin, taipasin korraga kuidas ma olin palvetanud. Mul olid käed olnud rinna peal risti! Kusjuures ennem palvetama minnes olid mul veel meeles mu isa sõnad mis ta ütles Märdile ja mulle ennem rahvuslikku palvushommikusööki oli öelnud - "Kui te peaksite palvetama seal, siis ärge hoidke käsi püksitaskus, vaid väljendage ka oma poosiga austust ning aukartust Jumala ees."

Ma kardan, et see kuidas ma täna palvetasin näitas halba eeskuju nendele mittekristlastele kes seal olid. Või jätsid väära mulje sellest, mida ma Jumalat arvan. Kindlasti kohe ei tunne ma aukartmatust Jumala ees. Mul oli lihtsalt õhukese pluusiga hirmus külm olla. Või ehk siiski, pole mul piisavalt aukartust ja ma olen langenud liialt Jumala kui armastava issikese võrdkuju pooldajaks? Eks Jumal ole täpselt sama sallimatu patu vastu kui ta oli Vana Testamendi ajal.

Selline kogemus siis tänasest hommikust. Mida soovida ja soovitada? Iseloomustagu me Jumalasuhet ühelt poolt intiimsus ning julge lähedus. Teisalt aga terve ning aupaklik kartus Tema ees.