Kristluse eripalgelisusest

Keegi mainis mulle hiljuti, viidates filmile Zeitgeist, et ega kristlus polegi muud kui vaid koopia Egiptuse ja mõnedest muudest usunditest. Ega see ju eriti uus jutt pole, kuigi leidub neid, kes tulevad selle väitega välja nagu enneolematult uue avastusega.

Võrdlev usundilugu -- alates üheksateistkümnendast sajandist -- on selle teemaga tegelud. Ja muidugi on erinevatel religioonidel sarnaseid jooni. Kui oleme inimesed, ja kui inimene on "homo religiosus", usuline olend, siis on tema usukogemustes ja usukeeles ka sarnasusi.

Kuid väita, et sarnasused tähendavad kohe kopeerimist, on lühinägelik. Muide, on uuritud muinasjutte -- ja leitud, et eri rahvaste muinasjuttudes on sarnaseid jooni, näiteks hea ja kurja võitlus, valguse ja pimeduse motiivid, viletsusest nutikuse abil väljapääsemine... Ega see ei tähenda, et Eesti muinasjutud oleksid kopeeritud näiteks indiaanlaste lugudest. Sarnasused ei näita Eesti lugude väiksemat väärtust, vaid õieti suuremat - sest need kajastavad universaalset ja üldinimlikku kogemust. "Ideedel on tiivad," on keegi öelnud.

Kristlus on aga ühes mõttes täiesti universaalne. Tema tuumas on väljateenimatu andestuse idee. See, et Jumal otsib inimesega kontakti. Mitte lihtsalt, et inimene otsib Jumalaga kontakti. Vaid esmapilgul tundub see otsekui "liiga pehme" väärtus. Tegelikult on see transformatiivne ja väga "kõva sõna".

Mis aga puutub ülalmainitud filmi, siis tundub, et see on järjekordne "üleilmse vandenõuteooria" populariseerimise versioon. Vandenõuteooriad on inimestele ikka "peale läinud"...