Oma tahtest

Vist on see ajastu märk, et nii palju räägitakse saamisest. Ja kui andmisest, siis ka oma andmisrõõmule rõhudes. Mu kõhutunne ütleb, et palju on enesekesksust ja oma tahte kuningriike. Ka meil Eestis.

Võib ju kohe mõelda, et kui tahet ei ole, siis on ka paha. Oled siis selgroota olend, liigud sinna, kuhu teised tahted sind kiigutavad.

Aga kui mõelda, et oma tahe on kõige tähtsam, siis see on nagu ka nihkes. Sest mis loogika järgi ta siis kõige tähtsam saab ja peaks olema?

Mul on natuke vastik mõelda oma tahtest. Olen harjunud meie isa palvet lugema, võib-olla tuleb see tunne sealt. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu. Nagu taevas, nõnda ka minu juures, maa peal.

Kuidas siis peaks? Jäänud on meelde Meego Remmeli sõnad sellest, miks on paastumine nii oluline... läbi paastumise õpib inimene omistama Jumala tahet, nii et see on osa tema loomulikust tahtest.

Tahan, et ma ei tahaks.
Tahan, et ma tahaks sama, mida Jumal tahab... aga see on nii raske.
Sest ma natuke tahan ikka oma tahet.