Juhi surm ja kasvav kirik

Öeldakse, et iga uue organisatsiooni või liikumise arengus on kriitiliseks hetkeks niiöelda juhi surm. See tähendab olukord, kus asja algataja, initsiaator ja teiste motiveerija pildilt ära kaob. Ega ta päris ära surema ei pea. Võib haigeks jääda, õppima minna, elukohta vahetada... Või Ameerikasse reisida.

Seda Risttee koguduse pastor Peep Saar just tegigi. Ei, mitte et ta oleks USAsse kolinud. Läks lihtsalt konverentsile. Ja tuleb tagasi :) Aga millegipärast mõtlesin pühapäevasel jumalateenistusel -- kui jätkusuutlik on see innovatiivne ja nooruslik kogudus, mis on mulle koduks.

Nojah, ära oli ka programmijuht Craig. Ja veel mõned inimesed, kes muidu ikka kohal.

Juhatasin jumalateenistust. Ja taipasin korraga: kui oleks ka nii, et ka mina oleksin kuskil ära -- koguduse teine, niiöelda varupastor või nii -- ei juhtuks midagi hullu. Vaatasin saali ja nägin tervet rida inimesi, kes kannavad koguduses vastutust ja suudavad seda veel rohkemgi teha. Ja kui oleks olnud, et Märt, kes jutlustas, oleks olnud koos Gretaga sünnitusmajas (nende beebi sünnib varsti-varsti), -- ega jutlus poleks siis pidamata jäänud. Ja tehnikameeskond on suurem kui üks inimene. Ja bändi saab edukalt teha kolmekesi, nagu sel pühapäeval.

Olen osa kogudusest, mis on jätkusuutlik, arenemisvõimeline. See on hea tunne. Ja tore, et Peep ja Anna ja Einike ja Craig -- ja teised rändurid -- varsti kodutee jalge alla võtavad. Nii et möödunud pühapäev oli niiöelda õppus, kuiv trenn... Hästi läks.