Ajakirjanikele õpetatakse koolis, kuidas uudist kirjutada. Tegelikult ei ole see lihtsalt anni-põhine sõnadevuristamine, vaid selles on ka omad kavalad mustrid sees. Nii nagu näitlejatele õpetatakse Stanislavski meetodit, viiuldajatele Alexandri tehnikat...
Nõnda on olemas kommunikaatoritel “7 uudisväärtust”. Öeldakse, et need on väärtused, mida tuleb kommunikaatoril kaaluda läbi enne kirjutamist, kuid ka kirjutades, ning isegi peale kirjutamist. Need on.
“7 uudisväärtust”
Mõjukus – miks see peaks kuulajale korda minema?
Ebatavalisus – on selles midagi ootamatut või ülivõrdelist?
Prominendid – kes on selle loo peategelased?
Konflikt – milles seisneb sündmuse konflikt?
Lähedus – millega peaks kuulajad samastuma?
Värskus – mis selles uut on?
Aktuaalsus – haakub see mõne õhusoleva teemaga?
Ehk, miks mõned
sõnumid jõuavad
kuulajani, ja miks
mõnda uudist isegi
ei panna tähele?
Ja jee! Olen ühtlasi avastanud, et kui lugusid jutustada lihtsalt sõprade ees, siis neid reegleid saab samal viisil kasutada. Ja ei ole see üldse nii, et kõike kuulatakse! On asju, mida inimesed kuulata tahavad. Ning asju, mis justkui iseenesest läbi kõrvavaigugi kostuvad.
Head uudistamist sulle!
|