Külalisblogija õpetaja Tamm: Müüdid kristlusest

Tänane külaliskirjutaja on õpetaja, isastuv abikaasa, vend, poeg, ristteelaste sõber, jutlustaja ja bassimängija - tema nimi on Risto Tamm. Tal on palju ja huvitavaid mõtteid, millest ta kirjutab ka oma enda blogis. Hüva lugemist ja julgust kommenteerimisel.

Peaksin kirjutama müütidest, mida noored kristlaste suhtes omavad. Et olla asjas kindel lasin õpilastel kirjatööd teha. (Õpetajaameti privileeg: vajad noorte arvamust mingis teemas – tee essee!)
Eks meile, kristlastele, meeldib mõtelda, et mittekiristlastel on olemas väga veendunud seisukohad ja arvamused kristluse – meie usu – suhtes. Lasin klassitäiel gümnaasiumiõpilastel samast eeldusest lähtudes kirjutada arvamuslik töö – „Mida ma arvan kristluses, kristlastest?” Lõpetasin just nende lugemise ja mis oli tulemus?
Ega ei arvatagi midagi. Enamasti toodi välja positiivset tolereerimist. Need noored pidasid kõige olulisemaks siiski vabadust olla ise usklik või mitteusklik. Usu pealesurumine (mida iganes see mõiste ka tähendab) oli taunitav.
Kuid jahmatav oli see (mõnevõrra), et tegelikult on noortel ükskõik. Peaasi, et seda peale ei surutaks. Usuäärmused ei meeldi ja kõik.
Pigem tuleks mul purustada kristlaste müüt mittekristlaste suhtes.

Müüt: me oleme nii erilised, erinevad ja silmatorkavalt teistsugused, et see maailm ei mõista meid. Maailm peab meid igavaks, vanamoodsaks jms.

Vastus: maailma ei koti. Osa maailmast ei tea täpselt isegi millisel moel kristlased tänapäeval üldse olemas on.
Me oleme marginaalsed. Me meeldime „maailmale” kuna me oleme turvaliselt tolerantsed ja ohutud (v.a mormoonid („suruvad usku peale”) ja nelipühilased („nende teenistused on imalad ja debiilsed”).

Kus on siis meie nähtav roll: olla Maailma Valgus, Linn Mäe Otsas, Maa Sool?

Isiklikult arvan, et ju siis kristlus kriibib vähe. Kristlus peaks (kasvõi minimaalsel moel) olema Pind Maailma Jalas, või Sügelus Maailma Seljal või Kõditus Maailma Ninasõõrmeis. Mida iganes. Midagi sellist, et sa pead midagi selle suhtes ette võtma. Me ei tohiks olla liiga turvalised ja ohutud. Loen evangeeliume ja UT-d – see on täis dramaatikat, valikuid, muutusi. Seda peaks olema ka Kogudus – Kristuse Ihu.

Hakkasin lugema Harri Haameri eluloolist raamatut „Meie elu on taevas” ja mida ma näen? Luteri pastor (ei olegi baptist, isegi vabakogudusest pole), olles süütuna arreteeritud Patarei vanglas, „kiusab” võime sellega, et õpetab kambritetäied vange (nende hulgas ka „retse”) vaimulike laule laulma. Mitte vaikselt vaid valjuhäälselt. Miks? Sest ka Paulus ja Siilas tegid seda kui olid vanglas!
Nähtav, praktiline ja elusidmuutev kristlus – Pind Maailma Silmas.