Koolitus kui katarsis

Osalesin koolitusel "Jumala riik ja kogudus". Huvitav oli. Isegi rohkem. Midagi nagu katarsise-lähedast. Kui keegi oleks mulle öelnud mu kooliajal, et õppimisest võib saada katarsise, oleksin selle inimese välja naernud. Ah et mis katarsise? -- Noh, niisuguse üleva, õnnellikkuse-seisundi. Puhastumise.

Ja ärge muiake midagi. Olen üha rohkem veendunud, et koolitused peaksid just sellised olemagi. Et pärast ütled: nagu oleks head teatritükki vaadanud, või nagu oleks toredal kontserdil käinud, või nagu oleksin armunud...

Millest see tunne tekkis? Seal koolitusel. Arvan, et kõigepealt sellest, et koolitaja -- seekord teoloog Nigel Wright Londoni Spurgeon Collegest -- aitas sõnastada seda, mille kallal mina olin juba pikemat aega juurelnud. Ta ei pakkunud valmis vastuseid, aga see, mis ta ütles, aitas mitmel puzzle-tükil mu peas ja südames kokku klõpsata. Ja sellest, et mul oli tunne, et see päev Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oli tähendusrikas ka teistele osalejatele. Ja head vestlused -- kus keegi ei esinenud kõikteadjana, kus küsimused -- ka kriitilised ja rasked küsimused olid arutelu normaalne osa -- ja kus koos astuti mitu sammu tähendusrikkama elu- ja usumõistmise poole.

Tulemuseks oli, et ma olen pärast seda koolitust natuke rohkem elus kui enne. Või Uku Masingut parafraseerides: "elusamus" on hea eesmärk. Ka nädalalõpu koolitusel.