31 December 2007

Üks hea lugu, mida on alati hea kellelegi rääkida

Nüüd ma räägin ühe tõestisündinud loo. Kui sul kunagi saunas, köögilauas või bussipingil kellegagi midagi rääkida ei ole, võid seda lugu kasutada. See on täitsa hea lugu.

Oli üks naine. No nii 30ndate ringi. Soomlane. Tal oli lemmikloom, pikk boamadu. Madu oli viie aastaga kasvanud üsna suureks, ja üsna lähedaseks sellele naisele. Talle meeldis see madu.

Ühel päeval aga märkas see soomlanna, et madu enam ei söönud. Tee mis tahad, topi sisse mitu rotti sa topid, ära ei söö. Ei snäkke ta ka söönud. Naine hakkas muretsema. Muretses tükk aega, mitu päeva, madu aga kõhnus ja kõhnus.

Siis läks naine loomaarsti juurde. Abi ei saanud ta ka sealt. Ei osanud ta öelda, mis on valesti. "Imelik juhtum, mine koju, vaata, mis edasi saab."

Madu ja naine läksid koju. Magasid nagu ikka üksteise kaisus. Madu rullikeeratuna, naine ta kõrval. Siis aga ärkab naine öösel üles, justkui niisama! Ta vaatab, ega ussike kadunud ei ole -- ei ole. Aga midagi imelikku on teoksil siiski! Sest madu ei olnud rullis nagu tavaliselt, vaid oli pulksirge nagu Koljati oda. Täitsa pingul ta kõrval!

Naine mõtleb, mis kammajaa on? Suurest hoolivusest pakib ta pidžaama uuesti kokku ja läheb arsti juurde.
"Väga hea, et sa minu juurde tulid," ütles arst. "Me peame ta magama panema..."

Ja see armas soome naine sai teada, et ta madu oli temaga nii lähedaseks saamas, et kavatses ta ära süüa. Kõigepealt oli tal plaan kõht tühjaks nälgida... ja siis pulksirgena ta kõrval mõõta, kas ta mahub ta kõhtu. Nii nad teevad looduses. Oleks mahtunud küll, ees seisiski veel vaid kägistamisetapp.

Naine jäi ellu ja madu suri. Õnneks läks seekord niipidi.

Mõtlesin sellele loole ka ristteeliku moraali, aastaks 2008... Me ju oleme nõnda haritud, et teame kirjandusest küllalt lugusid, et on oht semmida madudega. Sest maod on ikka tahtnud inimese külje alla pugeda, aga mitte kunagi alluda. Isiklikus elus (meie perekondades) ja kogukondades (kirikutes) on samuti oht võtta külje alla madusid, kes meile eksootilise imidži juurde annavad.

Aga kui me ei pöördu õigel ajal arsti juurde, kui meil puuduvad teadmised, kuidas ennast hoida. Ja kui nii alguses kui hiljem ei oska vastata küsimusele: mis on õige, mis on vale? Siis on meil jamad kaelas ja kurguauguni.

Oma kogemustest tean, et kõige segasemaks (ja halvemas mõttes segasemaks) on läinud minu maailm siis, kui ma olen jäänud piiblist kaugele. Samas, kõige suuremat selgust, hingamisruumi ja lahendusi olen saanud just siis, kui olen otsinud ja püüdnud leida vundamenti millel seista, just sealt, piiblist.

Lugege aastal 2008 palju piiblit. Lugege see kasvõi esimest korda läbi!
Ja kui juhtub nii, siis mul on sellele inimesele veel üks kingitus.