Tänulikult ja mälestuseks

Kirjutan selle blogisissekande Tarmo Vardja mälestuseks. Tänuliku austusega. Hüvastijätuks.

Tarmo oli muusik. Oleviste Koguduse aktiivne liige. Isa. Tore inimene. Mees, kes uskus ja tegi rohkem kui et sellest kõigest rääkis.

Me ei olnud väga lähedased sõbrad. Aga et keegi jätab su ellu jälje, selleks ei pea alati olema südamesõber. - Nüüd saan sellest paremini aru, kui mõned päevad tagasi.

Tajusin seda üleeile Risttee koguduse jumalateenistusel Tartus, kui vaatasin saali. Tarmo Vardja ootamatu surm oli just mõne tunni eest jõudnud meie teadvusesse. Saalis oli Tarmo sugulasi, aga neidki, kes teda lihtsalt teadsid, mõned isegi mitte otse, vaid kui oma tuttava-sõbra isa.

Mõtlen, kui olulised on inimesed, kes oma veendumusi oma eluga kehastavad. Teevad nähtamatu kogetavaks ja nähtavaks. Tarmo oli selline inimene. Ma isegi ei tea, et oleksime pikemalt rääkinud. Ta oli minust üksteist aastat vanem. Aga ma nägin teda Oleviste kirikus viiulit mängimas, kuulsin kontserditel ta tavaliselt lühikesi sõnavõtte või kommentaare. Viimati tervitasime Tartus ühel Jaani kirikus toimunud kontserdil. Tal oli ka seekord -- nagu alati -- selline eriline, natuke saladuslik naeratus, nagu teaks ta midagi, mida teised ei tea. Järsku oligi nii.

Kindlasti ütlevad midagi hoopis rohkemat ja sügavamat need, kes Tarmot lähedalt tundsid. Aga need on minu mõtted ja kogemused. Ja olen nende eest tänulik. Ka need inimesed, kellega kohtume põgusalt, jätavad jälje. Ja vastupidi -- meiegi jätame jälje neisse, kellega meie teed ristivad vaid mõneks põgusaks viivuks, või kes tunnevad meid kaugelt.

Vaat niisugused mõtted on mul täna, advendiajal -- 11. detsembri õhtu eel.