Istusin kohvikus oma vana tuttavaga. Meiega liitus keegi tema sõpradest. Tutvusime. Rääkisime igasugu asjadest - maast ja ilmast. Huvitav oli. Korraga küsib mu uus tuttav, et millega ma tegelen. Mul on mitmeid identiteete - naerukoht -, aga seekord otsustasin ennast seostada pigem teoloogilise hariduseg. Ütlesin, et töötan Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.
Teoloogia ja ususeminar. Ta jäi mõttesse. "Kas see on kuidagi Oleviste kirikuga seotud?" küsis ta. - "Hmm. Mnjah. Võib ka nii ütelda." Ta teatas, et temal on töötajaid, kes Olevistest, ja et neid peab muudkui korrale kutsuma, sest nad misjoneerivad töö ajal. Ja on pealetükkivad oma usuga.
Mis ma pidin ütlema? Töö aeg on ikka töötamiseks. See on selge. Aga kui keegi räägib talle olulistest väärtustest töökaaslasega töö ajal, siis - no mis suur patt see ikka on? Inimesed ju ikka räägivad. Kui aga töö tehtud saab.
Pealetükkivus on muidugi igas asjas halb. Kui keegi sulle "sisse sõidab". Või värbama hakkab. Aga mulle tundub, et kristlastele pannakse seda ikka koledasti pahaks. Ja iga väiksematki oma veendumuste sõnastamist tõlgendatakse kohe kui ristisõda. Kui keegi õhutab sind ostma kõõmavastast shampooni või puhkuseosakuid Hispaanias, siis suhtume kuidagi rahulikumalt. Ei räägi mingist äriagentide vandenõust. Ja kui ei taha shampooni, siis ütleme seda, "paneme ukse kinni" ja elame edasi.
Aga juba see, kui keegi ütleb, et ta usub Jumalasse, ajab mõne inimese krampi ja ta tunneb et temale on suunatud jõuline vaimne invasioon. Et kristlased olgu vait nendes ajades, mis neile on olulised. No, kam-oo-oon!
Meie jutt - mu uue tuttavaga - läks päris pingeliseks (rääkisime rahulikus toonis, aga oli tunda, et õhus on elektrit), kui teemaks tuli religiooniõpetus koolis. Et see on ikka üks karm pööramine. Ma väitsin, et religioon(id) mõjutavad maailma nii oluliselt, et seda valdkonda peab tundma. Nagu loodust või inimsuhteid või majandust või filosoofiat. Ta küsis: "Kas sina laseksid mõnel turbaniga õpetajal oma lapsele religiooni õpetada?" - "Noh, kui see turbaniga on professionaalne õpetaja, ja õpetab ka teiste religioonide põhitõdesid, siis küll. Milles probleem?"
Ma arvan, et religiooniõpetus koolis ei saa - ei tohigi - võtta seda rolli ja eesmärke, mis on kirikul, aga elementaarset usulist kirjaoskust vajab iga inimene.
Tal oli veel üks oluline argument. Et tema lapsele olevat koolis räägitud jõuludest ja Jeesusest ja Jeesuse surmast ja mingist ülestõusmisest. Et laps tuli koju ja hakkas joonistama mingeid mägesid ja kolme risti. Tema tegi skandaali. Klassijuhataja - kelle tunnis teemat käsitleti - ütles, et ta rääkis lastele jõulude tähendusest ja selle peategelasest. "Aga meie peres tavaliselt niisugustel teemadel ei räägita." - "Nojah, meie peres ei räägita tavaliselt ka integraalvõrranditest, aga ega see ei tähenda, et neid ei peaks koolis õppima."
Et jutt liiga pikaks ei läheks, teen kokkuvõtte. Esiteks. Agressiivne ja taktitundetu oma usuga teistele "sisse sõitmine" on muidugi jama. Aga see ei tähenda ometi, et inimene sellest, mis talle oluline, rääkida ei tohiks. Näiteks töökaaslastega. Teiseks. See, et mõni religiooniõpetaja on olnud taktitu, ei tohiks ainet kui niisugust tähtsusetuks teha. Mul oli algkoolis üksvahe mitte just kõige parem ajalooõpetaja, aga ma ei tulnud selle pealegi -- ei tookord ega nüüd --, et sellepärast tuleks ajalugu tunniplaanist välja jätta. Kolmandaks. Mulle tundub, et kuskil kummitab mingi kummaline kristlusefoobia. Aga mis on selle põhjused?
19 October 2007
Kas kristlusefoobia kummitab?
Kirjutas toivopilli kell 08:29
Subscribe to:
Comment Feed (RSS)
|